KAHE FERROTÜÜBI KONSERVEERIMINE JA ETTEVALMISTAMINE DIGITEERIMISEKS
Autor: Jaan Lehtaru
Number: Anno 2015
Rubriik: Konserveerimine
Ferrotüübiks nimetatakse märgkolloodiummenetlusega saadud negatiivkujutist musta värvi või tumeda lakiga kaetud metallplaadil. Esmakordselt kirjeldas ferrotüüpia saamise protsessi prantslane Adolphe Alexandre Martin 1853. aastal, kuid menetluse patenteeris Hamilton L. Smith USA-s 1856. aastal. Tumeda šellaklakiga kaetud metallplaadile kanti kolloodiumemulsiooni kiht (segu alkoholist, eetrist, ammoonium- ja kaadmiumjodiidist, kaadmiumbromiidist ning nitrotselluloosist). Valgustundlikuks muudeti plaat hõbenitraadi lahuses. Säriaeg oli lühike, kõigest 2–10 sekundit. Seejärel ilmutati plaat pürogallushappe või raudsulfaadi lahuses. Kinnitamisel kasutati naatriumtiosulfaadi või kaaliumtsüaniidi lahust ning lõpuks kaeti foto värnitsaga. Kogu protsessi kestvuseks kujunes vaid 10–15 minutit ning seda sai teha kohapeal. Säritamisel vähe või üldse mitte valgust saanud kohad ei reageerinud ilmutamisele ja pesti kinnitamisel välja. Nähtavale ilmus metalli tumedaks lakitud pind. Valgustatud kohtades tekkisid ilmutamise järgselt heledad hõbeda kontuurid. Selliselt moodustus kujutis ning alusmaterjaliks olev tumedaks lakitud metallplaat andis positiivkujutise efekti. Ferrotüübi puhul tuleb meeles pidada, et metallplaadile tekkinud kujutis on peegelpildis. Fotode levinumaks suuruseks oli 6 × 9 cm 1 ⁽¹⁾. Fotod ümbristati algselt sarnastesse ümbrisraamidesse, mida kasutati dagerrotüüpide puhulgi. Pisut hiljem, kui dagerrotüüpide ümbrised olid fotoateljeedes ära tarvitatud, hakati ferrotüüpide ümbristamiseks kasutama tagasihoidlikumalt kaunistatud paberraame 2⁽²⁾ .
Inglise keeles on selle fototehnika nimetamisel lisaks ferrotüübile (ferrotype) mitmeid erinevaid vasteid: melainotype (melaino kreeka k ’tume’), tintype (tin inglise k ’tina’, viitab kujutise tinahallile toonile) ja lettertype (letter inglise k ’kiri’, tuleneb formaadist, mida sai hõlpsasti kirja teel saata). See fotomenetlus oli omane Ameerika Ühendriikidele, eriti populaarsed olid ferrotüübid USA kodusõja ajal (1861–1865). Samal perioodil võeti kasutusele ka kaamerad, millega sai valmistada ühele metallplaadile mitu erinevat kujutist. Sageli oli tegemist väiksemõõtmeliste portreefotodega, mida sai hoida medaljonides, sõrmustes ja prossides. Ferrotüübid leidsid laialdast kasutamist samuti tänavafotograafide hulgas. Selle fototehnika populaarsuse ja laia leviku põhjustasid menetluse kiirus, suhteliselt odav hind ning see, et fotografeerida võis kohapeal ilma ateljeesse minemata 3⁽³⁾ .
Eestis hakkas ferrotüüpide tegemine levima mõnevõrra hiljem, 1880. aastail. Kui sakslane Conrad Bernitt Hamburgist patenteeris 1890. aastate alguses fotoautomaadi Bosco, siis muutusid ferrotüübid veelgi populaarsemaks. Ferrotüüpia hakkas minetama oma tähtsust 1920.–1930. aastatel. Põhjaliku ülevaate ferrotüüpidest on koostanud Kadi Sikka ja Merilis Roosalu 4 ⁽⁴⁾.
Vahepeal varjusurmas olnud ferrotüübid on tänapäeval uuesti avastatud. Näiteks olid ferrotüübid kasutusel USA õhujõududes Afganistanis ajavahemikul 2012–2014 ning viimasel ajal on need muutunud populaarseks ka kunstnike ja harrastusfotograafide hulgas. Huvi tõusust annavad märku arvukad koolitused, mida viimasel ajal on korraldatud ka mitmel pool Eestis 5⁽⁵⁾ .
Ferrotüüpide peamisteks kahjustusteks on emulsioonikihi pragunemine ja eraldumine, kujutise tuhmumine, erinevad mehaanilised kahjustused (kulumine, kriimustused, deformatsioon jms), korrosioon, emulsioonikihiga kokkupuutes oleva materjali kleepumine pinnale, jne. Kahjustuste peamisteks põhjusteks loetakse ferrotüübi valmistamise menetlusest mitte täpset kinnipidamist (ilmutamine, kinnitamine, pesemine, viimistlemine), hooletut kasutamist ja halbu säilitustingimusi.
Säilinud ferrotüüpide arv Eestis pole täpselt teada. Hinnanguliselt on neid umbes sadakond, millest 63 asuvad Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumi kollektsioonis, 12 Rahvusarhiivi ajalooarhiivis ja 9 Eesti Ajaloomuuseumi fotokogus 6 ⁽⁶⁾.
Ferrotüüpide puhul on kahtlemata tegemist haruldustega ning seetõttu on nende konserveerimise vajaduski harvaesinev. Nimetatud põhjustel otsustas autor käesolevas artiklis lähemalt kirjeldada kahe ferrotüübi konserveerimist, mis sai alguse fotode digiteerimise vajadusest.
KONSERVEERIMINE
Esimesel ferrotüübil on kujutatud inseneri ja Peterburi metallitehase Kupferwalz und Röhrenwerk direktori Otto von Krusenstierni (13.06.1870, Hagudi – 23.07.1923, Tallinn) täisfiguurportree. Foto on tehtud ajavahemikul 1890–1900 Viini fotoateljees (I. Wiener Schnellphotographie Lu[dwig] [P]retscher, [Prate]r No. 137, Kahleoberg, Praterspitz). Foto formaadiks on 52 mm × 78 mm.
Ferrotüüp koos originaalümbrisega oli asetatud säilitamiseks mittesobilikku nõukogudeaegsesse kirjaümbrikusse. Ümbrispaberi ligniini test (Lignin Indicating Pen, University Products, Inc.) andis positiivse tulemuse, seega oli ümbrise valmistamisel kasutatud puidumassikiudusid. Originaalümbris oli kohati määrdunud, kortsunud ning rebenenud. Kasutamise käigus oli püütud eraldada fotoga kokkukleepunud ümbrispaberit, kuid ebaõnnestunult. Selle tulemusel oli ümbrispaber rebenenud ning jäänud osaliselt fotoemulsiooni külge. Foto üldist seisundit võis pidada heaks. Kujutisel ei täheldatud emulsioonikihi eraldumist ega pragunemist. Hästi oli säilinud ka kaunilt kujundatud paspartuu [ill 1]. Metallist alusplaadi tähelepanelikul vaatlemisel ei tuvastatud korrosiooni jälgi [ill 2].
Konserveerimise eesmärgiks oli eemaldada foto pinnale kleepunud ümbrispaber, valmistada digitaalne koopia ning asetada foto uude säilitusümbrisesse.
Ümbrispaberit ei õnnestunud mehaaniliselt paberit märjaks tegemata eemaldada. Foto pinnale kleepunud ümbrispaberit niisutati ettevaatlikult vatipulga ja destilleeritud veega [ill 3].
Ümbrispaber oli tugevasti foto pinnakihi külge kinnitunud ning selle eemaldamine oli aeganõudev. Paberi märgumisel muutus nähtavaks aastaarv 1872, mis andis vajalikku lisainformatsiooni fotoateljee kohta [ill 4].
Ümbrispaberit ei olnud võimalik fotolt eemaldada selliselt, et seda oleks saanud hiljem taastada. Foto pinnalt õnnestus enamus paberist eemaldada ja täisfiguurportree muutus täiesti nähtavaks. Lähivaatlusel selgus, et osa paberikiude oli siiski jäänud pinnakihi sisse ning neid ei olnud võimalik eemaldada [ill 5].
Originaalümbrise puhastamisel kasutati Faber Castell, Natural Rubber Eraser 7041-40 kustutuskummi ja pehmet pintslit. Foto ja seda ümbritsev paspartuu puhastati õhupumbaga. Parandused teostati õhukese jaapani paberiga (Awagami Papers, Fuij Kozo, 10 g/m2) ning liimina kasutati nisutärklise kliistrit. Fotokujutise kaitseks asetati foto ja originaalümbrise vahele kalandreeritud mikalentpaber [ill 6].
Ümbristamisel asetati foto deformatsiooni vältimiseks kahe arhiivipüsiva lainepapi (OÜ Maksing) vahele ning paigutati seejärel säilitamise nõuetele vastavasse ümbrikusse 7⁽⁷⁾ , [ill 7].
Teisel ferrotüübil formaadiga 60 mm × 95 mm on kujutatud Tartu Ülikooli proviisoriüliõpilase Artur Fahli portree. Foto on dateeritud aastaga 1880 ning fotoateljee asukohaks on Poola, originaalümbris pole säilinud. Erinevalt esimesest ferrotüübist on sellel fotol selgelt näha ülemises osas peaaegu 1/3 ulatuses korrosiooni kahjustus. Seetõttu esinevad ka märgatavad pinnakahjustused (plekist põhimikul emulsioonikiht osaliselt irdunud, materjalikaod). Foto ülemises osas on korrosiooni tagajärjel tekkinud lõhe. Ferrotüübil on nähtavad mõlgid ning foto tervikuga on deformeerunud [ill 8]. Korrosioonikahjustus ja selle ulatus on hästi jälgitav foto tagaküljel [ill 9].
Konserveerimist alustati ettevaatlikult foto tagaküljelt rooste mehaanilise eemaldamisega peene liivapaberi ja pintsli abil [ill 10]. Seejärel puhastati pind pehme vatipulgaga.
Korrodeerunud piirkonnad kaeti tagaküljel korrosiooni inhibiitoriga. Selleks kasutati 2,5%-list tanniinhapet (pH 2–3), mida kanti pintsliga pinnale viis korda. Seejärel järgnes pinna töötlemine Paraloid B-72 15%-lise lahusega tolueenis, mis kaitseb samuti edasise korrosiooni leviku eest. Pehme pintsli abil kaeti korrodeerunud piirkond sellega neli korda. Selgituseks tuleb mainida, et tanniinhappe lahus käitub kelaatühendina. Reageerimise tulemusel tekib kompleksühend raudtannaat, mis takistab rauaioonide aktiivset osalemist korrosiooniprotsessides. Paraloid B-72 tekitab metallpõhimiku pinnale kaitsekile, takistades nii õhuhapniku kui ka niiskuse juurdepääsu, mis on teatavasti olulised faktorid korrosiooni tekkimisel ja selle leviku kiirendamisel 8⁽⁸⁾ .
Kujutisepoolsel küljel kasutati lahtise rooste eemaldamiseks vaid peenikest pintslit. Emulsioonikihi kahjustamise vältimiseks siin tanniinhappe vesilahust ei kasutatud. Probleemsed piirkonnad kaeti emulsioonikihi kinnitamise ja korrosiooniprotsesside aeglustamise eesmärgil Paraloid B-72 15%-lise lahusega [ill 11], [ill 12]. Ferrotüübi säilitamiseks valmistati arhiivipüsivatest materjalidest säilitusümbris 9⁽⁹⁾ , [ill 13].
Kokkuvõtvalt võib öelda, et ferrotüüpide konserveerimise problemaatika oli põnev ja süvenemist nõudev. Kel on suurem huvi Rahvusarhiivi ferrotüüpide koguga tutvumiseks, saab seda teha andmebaasi Fotis abil http://www.ra.ee/fotis/.
Viited
Tintype photography and preservation. https://preprints.wordpress.com/2012/06/17/1982/ (3.03.2015). ↩︎
J. M. Reilly. Care and Identification of 19th-century Photographic Prints. Kodak Publications. USA, 1986, 116 lk. ↩︎
B. Lavédrine. Photographs of the Past. Process and Preservation. The Getty Conservation Institute. Los Angeles, 2009, 352 lk. ↩︎
K. Sikka, M. Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. MTÜ Eesti Fotopärand, 2014.http://fotoparand.org.ee/wp/wp-content/uploads/2015/01/Kolloodiummenetlus_teavik_2014.pdf (3.03.2015). ↩︎
K. Sikka, T. Virves. Märgkolloodiummenetluse õpitoad „Päewapildi õpetus“ Tallinnas ja Tartus. http://fotopärand.org.ee/wp/2014/11/paewapildi-opetusest-sai-osa-50-huvilist/ (3.03.2015). ↩︎
Märgkolloodiummenetlus (viide 4). ↩︎
B. Lavédrine (viide 3). ↩︎
J. Chen. The „Perfect“ Fill for the Magnificant Tintype. Topics in Photographic Preservation. AIC, 2001(9)http://media.wix.com/ugd/750e25_cad02f43422c495da8bc8b2f50a0df9e.pdf (3.03.2015). ↩︎
B. Lavedrine. A Guide to the Preventive Conservation of Photograph Collections. The Getty Conservation Institute. Los Angeles, 2003, 286 lk. ↩︎