MAHULISE LÕÕTSKÖITE TEHNIKA BRAILLE KIRJAS EVANGEELIUMI KONSERVEERIMISEL
Autor: Tulvi-Hanneli Turo
Number: Anno 2015
Rubriik: Konserveerimine
Pimedate Misjoni Ühingu Vabatahtlike grupi poolt 1931. aastal välja antud Luuka evangeelium (250 × 350 × 50 mm) kuulub Eesti Tervishoiumuuseumi kogusse (EK-2012-55 L-9). Kaane siseküljele kirjutatud märge kinnitab, et teos on trükitud väljaspool Eestit teadmata kohas.
Raamat on trükitud punkt- ehk Braille kirjas. Punktkiri on reljeefsetest punktidest koosnev sõrmedega loetav pimedatele mõeldud rahvusvaheline kiri. Punktkirjatähed ja -märgid moodustatakse kuue punkti eri kombinatsioonidest kahes kolmepunktilises veerus.
Braille kirja kirjutatakse paksule paberile käsitsi vastava tahvli ja spetsiaalse kirjutusvahendi, tihvti, abil või punktkirjakirjutusmasinaga. Tänapäeval trükitakse punktkirja arvutil punktkirjaprinteriga. Käesolevalgi ajal kasutusel oleva punktkirjasüsteemi leiutas pime prantslane Louis Braille aastail 1825–1829. Eestis võeti Braille kiri kasutusele aastal 1883 Tallinna pimedate koolis.
KÖITE SEISUND
Õhukesest kartongist kaante ja paberist seljaga klamberköide oli tugevate kahjustustega [ill 1]. Köite nõrk konstruktsioon ja korduv kasutamine olid sellele oma jälje jätnud. Kaaned olid kulunud ja deformeerunud ning nurgad murdunud. Ploki seljale liimitud roosal paberil esines tugev pinnahõõrdumine, rebendid ja paberikaod. Ploki poognad olid klammerdatud metallklambritega 15 mm laiustele paeltele. Ploki paberi pH oli 4,4. Niiskete hoiutingimuste tõttu esines metallklambritel roostekahjustus [ill 2].
Oli selge, et olemasolev köitekonstruktsioon on taolise suureformaadilise ja nõudliku sisuplokiga köite jaoks ebapiisav. Restaureerimisplaani sai sisse kirjutatud ka uue köitekonstruktsiooni loomine, mis oleks liimivaba, stabiilne, pööratav, piisavalt tugev ja samas õhuline, et takistada Braille kirja reljeefsete osade teineteise vastu hõõrdumist.
TÖÖ ETAPID
Pärast dokumenteerimist, kuivpuhastust, metallklambrite eemaldamist ja köitekaante demonteerimist vajas plokk liimijääkidest puhastamist, rebendite parandamist ja puuduvate osade taastamist. Paberi konserveerimiseks kasutasin nisutärklise liimi ja sobivat tooni Anton Glaser`i paranduspaberit. Järgmine aeganõudev ja põnev töö oli sobiliku köitekonstruktsiooni väljamõtlemine. Erinevaid võimalusi läbi töötades otsustasin lõpuks valmistada liimita mahulise kääniskaantega köite, mille köiteselg on kahekordsest kalingurist.
Töö jagunes kolme etappi. Ettevalmistusetapi käigus valisin sobilikud materjalid, testisin neid ja tegin nendest väikesed näidised. Kasutasin arhiivipüsivat rohekashallikat kartongi ja tegin läbi kõik tööetapid, et leida võimalikud kitsaskohad [ill 3].
Teises etapis toimus juba tegelikes mõõtmetes vajalike materjalide väljamõõtmine, lõõtsa valmistamine ja ploki õmblemine. Köite konstruktsioon koosneb olemasolevatest poognatest, lõõtsast, kahekordsest seljakalingurist ja käänistega kartongkaantest.
Esimesena kinnitub poognate külge lõõts. Lõõts töötab samal põhimõttel kui albumi lehtede vahele lisatud kartongiribad, mis kasvatavad ploki paksust köite seljaosas. Et see annab objektile mahtu juurde, tuletasin sellest ka sellise köite nimetuse – mahuline köide. Näiteks fotoalbumi puhul annab see ruumi fotode liimimiseks, antud juhul aga takistab punktkirja reljeefsete tippude hõõrdumist. Kui lõõtsa tükile olid murdekohad märgitud, voltisin vajaliku arvu 2 cm laiuseid volte.
Kuna iga poogen koosnes neljast lehest, mis oleksid võinud lõõtsa külgeõmblemisel nihkuda, otsustasin iga poogna lehed eelnevalt omavahel kokku õmmelda. Järjekorras teiseks õmbluseks oli poognate õmblemine lõõtsa külge kettpistes [ill 4], [ill 5], [ill 6].
Kolmandaks etapiks oli selja ja sobivate kaante ühendamine plokiga. Kuna olin selle ja ka paljude varasemate köidete konserveerimisel näinud suurt vaeva vanade liimijääkide eemaldamisega, siis otsustasin selle köite juures liimi mitte kasutada. Nii ei jäänudki muud üle, kui ühendada kaaned plokiga liimivabalt.
Lõõtsa valmistasin varuga, s.t et jätsin lõõtsa otstesse 15 cm laiused käänised, mille külge oli järgnevalt hea õmmelda seljaosa [ill 7]. Selleks valisin sobiva tooniga kalinguri, seljapikkuse võtsin kahekordselt. Selja üla-ja alaosas keerasin kalinguri tagasi eesmärgiga lisada seljale tugevust ja vältida kalinguri rebenemist.
Kolmandaks õmbluseks oli seljakalinguri õmblemine lõõtsa kääniste külge. Kaante valmistamiseks valisin materjaliks arhiivipüsiva kartongi. Kaane suurusele lisasin kummalegi poolele 15 cm laiused horisontaalsed käänised [ill 8].
Neljanda õmblusega ühendasin omavahel kaane käänise ja lõõtsa käänise. Viimaks valmistasin kaane sisekülje, mis hoiab kaane käänised koos. Selleks lõikasin kartongist kaanesuuruse tüki, millele lisasin üleval ja all 15 cm laiused horisontaalsed käänised. Sisekaas ühendub väliskaanega kääniste abil, mis liiguvad väliskaante sisse [ill 9], [ill 10].
KOKKUVÕTE
Luuka evangeelium sai konserveerimise tulemusel vabaks teda “seespidiselt söövatest“ metallklambritest. Pärast puhastamist ja parandamist anti sellele juurde mahulisust, hingamist, vabadust. Uus mahuline lõõtskonstruktsiooniga säilitusköide on liimivaba, tugev, hästi avanev ning vastupidav arhiivipüsivate materjalide ja sobiva tehnoloogia kasutamise tõttu. 1⁽¹⁾