MIROW’ LOSSI KAHE TAPEEDI REKONSTRUEERIMISE LUGU
Autor: Kadri Kallaste
Number: Anno 2015
Rubriik: Konserveerimine
2013. aasta suvel kuulutati välja konkurss Mecklenburg-Vorpommerni maakonnas asuva Mirow’ barokklossi kahe ajaloolise tapeedi rekonstrueerija leidmiseks. Kuna taolisi projekte esineb harva, otsustas ajalooliste tapeetide restaureerimisele ja taastootmisele keskenduv ettevõte Revaler Tapeten OÜ teha konkursile oma pakkumise. Peagi saabus positiivne vastus. Projekti eesmärgiks oli rekonstrueerida ajaloolised tapeedid võimalikult originaalilähedaselt vanu trükitehnikaid ja materjale kasutades. Nii keeruline ettevõtmine poleks ettevõttel vaid oma jõududega õnnestunud, seega komplekteeriti erinevatest spetsialistidest koosnev meeskond, kelle koostöö tulemusena taastati kaks Mirow’ lossi tuba oma algses hiilguses.
LOSSIST LÄHEMALT
Mirow’ loss asub samanimelises linnas Mirow’ järve saarel Mecklenburg-Vorpommerni maakonnas Kirde-Saksamaal [ill 1]. Loss koos seda ümbritseva maastikupargi, kavaleridemaja, lossikiriku, tall-tõllakuuri ja väravatorniga moodustab ehituslikult ja kunstiajalooliselt silmapaistva ansambli, mis püsitati aastatel 1709–1711 hertsoginna Christiane Emilie Mecklenburg-Strelitzi tellimusel. Suur hulk tänaseni säilinud peahoone interjööridest pärineb ajast, mil lossi asus elama lesestunud hertsoginna Elisabeth Albertine zu Mecklenburg-Sterlitz (1713–1761) oma lastega. Tema noorim tütar Sophia Charlotte abiellus 1761. aastal Inglismaa ja Iirimaa kuninga George III-ga.
1753. aastal algasid lossis ulatuslikud ehitustööd, mille käigus loodi rida tähelepanuväärseid rokokoo interjööre. Paljud Mirow’s töötanud meistrid olid varem olnud Preisi kuninga Friedrich II (1712–1786) teenistuses. Kui Preisimaa kisti 1756. aastal Seitsmeaastasse sõtta, kaotasid paljud neist oma teenistuse. Meistrid, kes seni olid töötanud Berliini ja Potsdami esinduslike residentside jaoks, pidid nüüd otsima pakkumisi väljaspool Preisimaad. Sellest tingituna leidsid paljud neist rakendust Mirow’ lossi ehitustöödel, mille käigus loodi hertsoginna Elisabeth Albertinele kuningas Friedrich II residentsidele omases võtmes esinduskorter.
Pärast hertsoginna surma minetas Mirow’ loss õukondliku tähtsuse ning seda kasutati edaspidi vaid suveresidentsina ja mälestustseremooniate tarvis – lossi juurde kuulus perekonna kirik, mille krüpti maeti lahkunud pereliikmed. Pärast 1918. aasta maareformi ja lossi sundvõõrandamist läks see kohaliku tööliste ja sõdurite seltsi käsutusse. Peale 1920. aastatel toimunud renoveerimistöid võeti osa lossist kasutusele muuseumina. Teise maailmasõja ning sellele järgnenud kümnendite ajal kasutati lossi peahoonet erinevatel otstarvetel: saksa õhuväe kontorihoonena, viljahoidlana, vanadekoduna, mitme filmi võtteplatsina ja mööbli ning muu liigutatava vara laona.
1985. aastal algasid uued renoveerimistööd. Mirow’ linn rahastas lossi fassaadi renoveerimist, alustati ka esimese ja teise korruse siseviimistlusuuringutega. 1993. aastal andis Mirow’ linn lossiansambli Mecklenburg-Vorpommerni maakonna valdusesse. Sellest ajast peale on maakond korraldanud ja finantseerinud lossi järkjärgulisi restaureerimis- ja rekonstrueerimistöid. 1996. aastal jätkati siseviimistlusuuringutega 1 ⁽¹⁾. Sellest ajast pärines ka enamus tapeetide rekonstrueerimiseks üle antud materjalist. 2005. aastal alustati lossi tähtsamate ruumide – fuajee, niinimetatud pargisaali ja peasaali taastamisega. Ulatuslikud restaureerimistööd kestsid kuni 2014. aasta juunini, mil loss avati külastajatele.
PROJEKTI EESMÄRK JA KULG
Projekti eesmärk oli taastada ja rekonstrueerida kaks erinevast ajastust pärinevat tapeeti. Neist vanem, punane samettapeet oli pärit 18. sajandi keskpaigast, mil toimus ülalmainitud suurejooneline ümberehitus. See kaunistas varem hertsoginna Elisabeth Albertine magamistuba.
Teine, hall pabertapeet pärines 19. sajandi algusest, arvatavasti 1810. aastatest. See kattis lossi teisel korrusel hertsogi perekonna esivanemate galerii ja mälestamistoana kasutatud ruumi seinu.
SAMETTAPEET
1996. aastal läbiviidud siseviimistlusuuringute käigus leiti hertsoginna magamistoa seinu katnud tapeedist vaid näpuotsa suuruseid fragmente [ill 2]. Need olid aga piisavalt kõnekad, et määrata tapeedi tootmise tehnika, selle tausta ja mustri toon ning kasutatud materjalid. Tegemist oli kahetoonilise samettapeediga, mille taust oli heledat krapipunast ning sametine muster tumedat krapipunast värvi. Kuna tillukesed fragmendid kinnitusid seinale raudnaelte ja lõuendiribade abil, oli selge, et originaaltapeet oli monteerimiseks eelnevalt lõuendile kleebitud ning seejärel raudnaeltega piki ruumi perimeetreid seinale kinnitatud. Tavaliselt kaeti tapeediserv naelapeade peitmiseks (kullatud) ehisliistuga.
Leitud fragmendid olid algse mustri määramiseks liiga väikesed. Seetõttu telliti enne rekonstrueerimisprojekti tapeediajaloolastelt uurimus 1760. aastatel levinud samettapeetidest. Uuringu käigus leiti mitmeid huvitavaid mustreid nii Saksamaalt kui Inglismaalt. 18. sajandil tegutses kõige enam juhtivaid samettapeedi tootjaid just Inglismaal. Seetõttu leidub näiteks Victoria & Albert Museum’i tapeedikogus ja ka oma algses asukohas mitmeid kõnekaid leide, näiteks Doddigton Hall’ lossis Lincolnshire’s. Ükski väljapakutud mustritest lossi restaureerimisnõukogu paraku ei rahuldanud. Valik langes hoopis Mirow’ lossi kavaleridemajast leitud rohelise poolsiidi fragmentide kasuks, kuna need pärinesid lossi vahetust ümbrusest ja kuulusid soovitud perioodi. Kanga pleekinud ja rebenenud fragmentidelt oli võimalik välja lugeda umbes ¾ algsest mustrist, ülejäänu tuli ajaloolistele analoogidele tuginedes rekonstrueerida. Tekstiili mustri uurimine ja selle analoogide otsimine erinevate muuseumide kogudest sai projekti meeskonna esimeseks ülesandeks. Sellega tegeles artikli autor. Täpset vastet mustrile ei õnnestunud leida. Seetõttu taastati puuduolev osa lähtudes sarnastest tolleaegsetest näidetest ja nende mustrikeelest. Restaureerimisnõukogule esitati mustri rekonstrueerimiseks kaks võimalikku varianti. Autori tehtud rekonstruktsiooni tõlkis vektorgraafikasse ümber Inglismaalt pärit graafiline disainer Greg Clark.
Nõukogu leidis siiski, et täpse ajaloolise vaste puudumisel tuleb Mirow’ kavaleridemajast leitud poolsiid kõrvale jätta ja otsida muid eeskujusid. Aja kokkuhoidmiseks valiti ajastuga sobiv muster siidimanufaktuuri Eschke (Seidenmanufaktur Eschke) kogust. Eschke on keskendunud ajalooliste siidkangaste taastootmisele. Seetõttu leiab nende poolt rekonstrueeritud tekstiile paljudes ajaloolistes hoonetes Saksamaal ja Austrias. Mirow’ projekti jaoks osutus valituks Brocatell Schloss Köthen nimeline muster, mis tootja sõnadele tuginedes pärineb 1760. aastatest.
Siidimanufaktuurilt saadud näidise mustri joonistas ümber kunstnik Kadri Toom. Olgugi, et mustri mõningad detailid olid üliväikesed, kohati vaid paari millimeetri laiused ja pikkused, tuli need kõik tellija soovil ümber joonistada. Vastasel juhul oleks oluline osa mustri iseloomust kaduma läinud.
Samettapeedi trükkimiseks oli tarvis vajalikku tooni värvitud ja peenestatud lambavilla. Selleks tellis projekti organisatoorsete ülesannetega tegelenud Viljar Vissel Saaremaal asuvast Pilvelambad OÜ-st 12 kilo villa ning lasi selle seal ka värvida. Et villakiu toon poleks tervenisti ühtlane ning samettapeedi mustri pind jätaks mängleva ning elusa mulje, telliti 6 kg NCS S 4040 – Y80R tooni ja 6 kg NCS S 3560 – Y90R tooni, mis segati omavahel hiljem villa peenestamisel. Värvitud villa purustamiseks otsiti erinevaid võimalusi Eesti ettevõtete seast, kuid soovitud kvaliteeti leidmata tuli siiski kasutada ühe inglise firma teenuseid. Goonvean Fibres Ltd. keskendub erinevate materjalide, sealhulgas villa ja puuvilla tööstuslikule jahvatamisele, mille tulemusena on võimalik saada erinevas pikkuses kiudu. Seal lastigi 12 kg värvitud villa peenestada ning kahte tooni vill kokku segada.
Tapeedi aluspinnana kasutati Maris Paberistuudio OÜ-s etteantud mõõtude järgi (laius: 500 mm / kõrgus: 420 mm) toodetud kaltsupaberi poognaid. Valminud paberipoognad võttis üle Tartu Restauraator OÜ projektijuht Kristiina Ribelus, kes moodustas tapeetide trükkimiseks oma meeskonna, kuhu kuulusid Kristiina Ribelus, Kadri Toom, Pille Vilgota ja Erle Kaur. Nende esimeseks ülesandeks oli ühendada paberipoognad tapeedipaanideks, pidades silmas tapeeditava pinna kõrgust. Tavaline paan koosnes seitsmest ja ukse kohale kleebitav paan kolmest kuni neljast poognast. Enne poognate kokkukleepimist lihviti nende pikimad servad kergelt peene liivapaberiga üle. Poognate ühendamiseks kasutati nisutärklise kliistrit. Et vältida paberi lokkimist, asetati ühenduskohtadele puiduplaadid raskustega.
Tapeedipaanide taust otsustati värvida kaseiinvärviga, kuna tausta pind tuli hiljem satineerida, see tähendab läikima poleerida. Traditsiooniliselt kasutatakse läike saavutamiseks talki ja lühikeste karvadega ümmargust pintslit, mille abil hõõrutakse talgipulber ringsete liigutustega taustavärviga ühtlaseks läikivaks pinnaks [ill 3].
Satineerimist kasutati alates 18. sajandil keskpaigast, kuid oma kõrgaja saavutas see 19. sajandi esimesel poolel, mil moodi tulid valge mati liimvärviga valgele satineeritud taustale trükitud lillelised tapeedid. Mustrite trükkimiseks kasutatud matt liimvärv tõi satineeritud pinna läike hästi esile ning andis tugeva kontrasti. Mirow’ samettapeedi läike saavutamiseks talki ei kasutatud – kaseiinvärviga kaetud paberipinda oli võimalik ka niisama lühikeste harjastega pintsliga poleerida.
Samettapeedi trükkimisel moodustab mustri ülipeen villapuru või sünteetiline kiud, mis kinnitub eelnevalt liimistatud pinnale. Nii tekib paberipinnast kõrgem ja sametiselt pehme reljeef. Kiudu siduv liim kantakse paberile tavaliselt puiduplokiga. Tänapäeval trükitakse liimi nii valtside kui siiditrüki raamiga. Mirow’ projekti puhul otsustati viimase võimaluse kasuks, kuna mõningad detailid valitud mustrist osutusid puit- või linoolplokiga trükkimiseks liiga väikesteks. Samuti poleks need kandnud liimi paberile piisavalt ühtlaselt.
Siiditrükiraam võimaldab see-eest trükkida väga väikeseid detaile – seda oligi mustri pisimategi osade edasiandmiseks vaja. Peale liimi paberile trükkimist raputati sellele peenestatud villakiud, mis pressiti paberilehte kasutades õrnalt liimistatud pinnale. Lahtine villapuru raputati või pühiti paberipinnalt eraldi anumasse, et seda saaks hiljem uuesti kasutada. Kõik paanid kontrolliti üle ning retuššeeriti trükkimiseks kasutatud liimi ja villakiuga [ill 4].
PABERTAPEET
Teine rekonstrueeritav tapeet pärines 19. sajandi algusest, arvatavasti 1810. aastatest. Sinakashalli taustaga kolmest erisuurusest ribast koosnev vertikaalne muster meenutas oma ornamendivaliku poolest pigem hilisklassitsistlikke, mitte sajandi algusele omaseid biidermeier tapeete.
Originaaltapeedist oli säilinud kolm väikest, kuid üsna kõnekat fragmenti, mille abil oli võimalik määrata tapeedimustri mitmete detailide mõõdud ja trükkimiseks kasutatud värvide toonid: tausta sinakashall ning mustri must, valge ja sinakasroheline. Peale fragmentide anti projekti meeskonna kasutusse mitmed 1996. aastal siseviimistlusuuringute käigus tehtud dokumentatsiooni-fotod ja kolm ajaloolist mustvalget fotot. Neist vanim pärines ajavahemikust 1913–1914. Kuna originaali ei õnnestunud leida, pidi meeskond kasutama Jürgen Brandti raamatus „Alt-Mecklenburgische Schlösser und Herrensitze“ (1925) avaldatud ülesvõtet [ill 5]. Ülejäänud kaks DIA ülesvõtet pärinesid Teise maailmasõja järgsest ajast, ajavahemikust 1949–1952. Dokumentatsiooni-fotodel oli näha, et hall tapeet oli 1996. aasta uuringute ajal veel mitmel seinal võrdlemisi suures mahus säilinud. Miks ja millal see seinalt eemaldati ning mida sellega tehti, ei osanud tellijad öelda.
Mustri rekonstrueerimise ja vektorgraafikasse ümberjoonistamisega tegelesid artikli autor ja varem mainitud graafiline disainer Greg Clark. Trükieelsed muudatused viis mustrisse sisse Kristiina Ribelus. Ajalooliste fragmentide alusel oli võimalik tapeedi kolmest mustriribast taastada kaks väiksemat. Kolmas ja kõige suurem mustririba tuli taastada fotode alusel. Kuna need polnud piisavalt hea kvaliteediga, tekkis selle pisimate detailide taastamisel mitmeid küsimusi ja vasturääkivusi, mida tuli tapeedi tellijaga korduvalt kooskõlastada ja vastavalt tema soovile mitu korda muuta.
Projekti algsest kirjeldusest lähtuvalt tuli hall tapeet trükkida masinaga valmistatud kaltsupaberile. Kuna sellise paberi valmistajat ei õnnestunud leida, otsustati tapeet trükkida käsitsi valatud kaltsupaberi poognatele. Need valmistas eelmainitud meister Maris Allik. Otsus antud tapeedi puhul kaltsupaberi poognaid kasutada oli tapeedimustri vanust silmas pidades isegi õigem, sest katkematu rullina oli võimalik paberit toota alles 1830. aastate lõpus. Enne seda moodustati tapeedipaanid eraldi poognaid kokku kleepides. Halli tapeedi trükkimiseks vajaminevad paanid valmistati samal põhimõttel kui ka varem mainitud samettapeedi paanid. Tapeeditava seinapinna kõrgust (ca 275 cm) silmas pidades moodustati ka halli tapeedi paanid seitsmest poognast.
Originaaltapeet oli trükitud kolme puiduplokiga. Kuna uute puiduplokkide lõikamine oleks olnud liiga ajamahukas ning kallis, otsustati graafiku linoleumi kasuks. Sellega trükkides jääb jälg sama, kuid linoleumi pind kulub kiiremini kui puidust lõigatud trükiploki oma. Mirow’ lossi tapeedi trükkimiseks kasutati kolme millimeetri paksust graafiku linoleumi, millesse lõigati muster laseriga. Kõik mustri detailid lõigati hiljem täpsemalt peitliga välja ning detaile ümbritsev pind uuristati sügavamaks. Töödeldud linoleum kinnitati puidust ja vineerist valmistatud trükialuse külge. Selle trükkimiseks kasutatav pind oli kergelt kaardus, et trükkimist hõlbustada. Kaardus trükiplaadi autoriks oli Tartus tegutsev mööblirestauraator Pille Vilgota [ill 6]. Trükiplaadiga jäädvustati kaks värvi – must ja sinakasroheline [ill 7]. Valged detailid maaliti käsitsi. Kõik paanid kontrolliti ja vajadusel retušeeriti peale iga värvi trükkimist [ill 8].
MONTEERIMINE
Tapeetide tellija tingimuseks oli see, et tootja paneks tapeedid ise seinale. Kuna tapeetide ja nende monteerimiseks vajalike tööriistade postiga saatmine oleks olnud liiga kulukas, otsustati need ise kohale viia. Mirow’sse sõitis viieliikmeline meeskond: Kristiina Ribelus, Kadri Toom, Pille Vilgota, Bertil Tüvi ja Kadri Kallaste.
HALL PABERTAPEET
Kohale jõudnud, otsustati esimesena seina panna hall pabertapeet, kuna see tundus kahest võimalikust variandist kergemini käsitsetavana. Antud tapeedi puhul polnud vaja mustrit kokku ajada ning meeskonnal oli võimalus materjali paremini tundma õppida. Tellija soovil tuli taastada ruumi kujutaval vanimal fotol (aastatest 1913–1914) nähaolev vaade.
Seinad olid tapeetimiseks eelnevalt ette valmistatud: need olid kaetud õhukese makulatuuriga ülekleebitud liimpuitplaatidega. See tegi töö loomulikult tunduvalt lihtsamaks. Seinapinnast tuli katta ülemised kaks kolmandikku, sest alumist osa kattis madal puidust lambrii.
Kuna seinad polnud loodis, kaeti toa nurgad enne tapeetimist tapeedi tausta tooni paberiribadega, mis annaksid ühtlasema viimistluse ning väldiksid voltide ja valge tausta paljastumist tapeedipaanide kokkusobitamisel. Tapeetimiseks kasutati Methylani pabertapeetidele mõeldud tapeedikliistrit.
Üks keerukamaid ülesandeid oli ruumist otse trepikotta avaneva salaukse tapetseerimine nii, et tapeedipaani muster loogiliselt edasi jookseks. Enne tapeedipaanide seinale kandmist kaeti nii ukse kui selle raami servad jaapani paberi ribadega, et paari millimeetri jagu üle ukse ning selle raami kandi keeratav tapeet kinnituks paremini aluspinnale. Tapeedi paanid kleebiti seinale nii, et need katsid ka salaust. Peale kuivamist lõigati tapeet piki ukse piirjooni paberinoaga läbi ning keerati võimalikult suures ulatuses üle ukse ja selle raami serva. Tapeedi alt paistma jäänud jaapani paber retušeeriti tapeedi tausta tooni kaseiinvärviga. Peale tapeetimist kontrolliti kogu tapeedi pind üle ning retušeeriti kaasavõetud kaseiinvärvidega vastavalt vajadusele.
Ülejäänud tapeedipaanid pakiti kokku ja jäeti võimaliku edaspidise kahjustuse katmiseks tellija käsutusse [ill 9].
PUNANE SAMETTAPEET
Halli tapeeti seinale pannes sai selgeks, et selle aluspaber võib niiskust saades kuni 5 sentimeetrit venida. Samettapeedi puhul oli igasugune venimine lubamatu, kuna selle muster tuli täpselt kokku sobitada. In situ leiduvate ajalooliste tapeetide puhul võib siiski tihti näha seda, et muster ei jookse ühtlaselt kokku. See võib olla tekkinud nii aluspaberi venimisest kui ka mustri trükkimisel tekkinud veast. Kaasaegsete masinatega trükitud tapeetide puhul sellist kõrvalekallet tavaliselt ei teki, seetõttu võib seda vanemate käsitsitrükitud tapeetide puhul pidada isegi omamoodi toredaks ajastu nähtuseks.
Punane samettapeet otsustati seinale kinnitada klambrite ja osaliselt tapeedi trükkimiseks kasutatud liimiga. Klambrite kasutamist õigustas ka see, et ruumi algse seinakatte, 1760. aastatest pärineva samettapeedi servad olid seinale kinnitatud raudnaeltega. Me küll ei tea, kuidas see ruum võis algselt välja näha, kuid tänaseni säilinud tolleaegsete tapeetide puhul ilmneb, et lõuendile kleebitud tapeet ei kinnitu tavaliselt kogu ulatuses seinapinnale, vaid pigem ripub seina kohal.
Punase samettapeedi paanide kinnitamise järjekord sõltus ruumi akende asukohast. Tapeetimisega alustati akna poolt ruumi sisemuse suunas. Tapeedipaani moodustavate paberipoognate ühenduskohad liimistati ning suruti seinale. Samal ajal kinnitati paani ruumipoolne ülemine ja alumine serv roostevabade klambritega seina külge. Enne järgmise paani seinale kinnitamist liimistati eelneva paani ruumipoolne serv. Sellele kleebiti järgneva paani aknapoolne serv ja kogu protsess kordus taas. Ühe paani kohalesobitamiseks ja seinale kinnitamiseks oli vaja vähemalt kahte kuni kolme kätepaari.
Kirjeldatud tehnikat kasutades jäi tapeet kergelt rippuma ning jättis seinal raske sametist tekstiili mulje. Tööde lõpetusena vaadati kogu seinapind veelkord üle, kinnitati lahtiolevaid kohti ning retušeeriti, kus seda veel vaja oli. Tapeedi servad (nii ülevalt ja alt kui paremalt ja vasakult) kaeti teise meeskonna poolt profileeritud ja kullatud puitliistuga. Sarnaselt halli pabertapeediga pakiti ülejäänud tapeedipaanid kokku ja jäeti tellijale [ill 10].
KOKKUVÕTE
Kaheksa kuud kestnud projekt õpetas kõigile osapooltele väga palju nii tapeetide trükkimise eripära, ajalooliste materjalide kui ka meeskonnatöö kohta. Järgmise taolise projekti puhul osatakse juba kindlasti palju paremini arvestada üksteise tugevuste ja nõrkustega. Positiivne on see, et enamus tellija poolt seatud tingimustest täideti. Näiteks kasutati alusmaterjalina käsitsivalatud kaltsupaberit, tapeedid trükiti looduslike pigmentidega toonitud liimvärviga ja samettapeet ehtsa lambavilla kiuga. Samas tuli projekti jooksul jõuda kõikidele osapooltele sobivate kompromissideni, sest kaasaegseid tehnikaid ja materjale kasutades oli võimalik kiiremini parem tulemus saavutada. Projektis osalenutele on loomulikult suurim kompliment tellija rahulolu. Revaler Tapeten OÜ tänab kõiki projektis osalenuid, kelle leidlikkuse, hea stressitaluvuse ning üksteist täiendava koostööta ei ripuks täna Mirow’ lossis kaks väga kaunist tapeeti.
MIROW’ PROJEKTI MEESKOND:
Halli tapeedi mustri joonistamine: Greg Clark, Kristiina Ribelus, Kadri Kallaste
Samettapeedi I mustri rekonstrueerimine: Greg Clark, Kadri Kallaste
Samettapeedi II mustri ümberjoonistamine: Kadri Toom
Kaltsupaberi valamine: Maris Allik (Maris Paberistuudio OÜ)
Tapeetide trükkimine: Tartu Restauraator OÜ. Projektijuht: Kristiina Ribelus. Meeskond: Kadri Toom, Pille Vilgota, Erle Kaur.
Organisatoorne abi: Viljar Vissel (SA EVM Kanut)
Tapeetide kohaletoimetamine ja monteerimine: Kristiina Ribelus, Kadri Toom, Pille Vilgota, Kadri Kallaste, Bertil Tüvi.
Täname nõuandjaid: Heige Peets (SA EVM Kanut), Anne Rudanovski (Trükimuuseum ja Paberimuuseum).