MUSEAALIDE DIGITEERIMINE
Autor: Mari Siiner, Martin Sermat
Number: Anno 2015
Rubriik: Digiteerimine
Museaalide digiteerimisel tuleb lähtuda nii avalikkuse ootustest kui ka muuseumikogude säilitamise ja kasutamisega seotud eesmärkidest. Muuseumikogude kasutamise ja säilitamise vahelise võimaliku konflikti vältimiseks peavad muuseumid tegema juba enne museaalide digiteerimisele asumist õigeid otsuseid ja valikuid. Enne tööde planeerimist tuleb tingimata konsulteerida digiteerimise spetsialistidega, samuti tuleb museaalid digiteerimiseks ette valmistada.
Käesoleva artikli teema on seotud museaalide digiteerimise iseärasustega SA EVM Konserveerimis- ja digiteerimiskeskuses Kanut (edaspidi Kanut).
Digiteerimistööde korraldamine
Muuseumikollektsioonide digiteerimisele asumisel tuleb eelnevalt läbi mõelda ja seejärel korraldada kõigi tegevuste loogiline jada ehk töövoog.
vt skeem: Museaalide digiteerimise töövoog
Museaalide kui kultuuripärandi digiteerimisel kehtivad kindlad reeglid, mille kohaselt koosneb digiteerimise töövoog neljast põhitegevuste grupist, mis omakorda sisaldavad mitmeid alategevusi.
Töövoog jaotatakse neljaks põhitegevuste grupiks:
Objektide valik kollektsioonist, nende kataloogimine ja ettevalmistamine;
Digitaalne reprodutseerimine (skaneerimine, pildistamine kaameraga);
Tagatiskoopiate valmistamine ja andmekogude pikaajaline säilitamine;
Kasutuskoopiate valmistamine kasutamiseks erinevates meediumites (on-line, väljatrükk jt).
Digiteerimise töövoo optimaalseks korraldamiseks ja failide kvaliteedi ning täpse metaandmestiku loomiseks on vajalikud nii metoodilised juhised kui valdkonnas kasutatavaid rahvusvahelisi norme sisaldavad ISO standardid.
Skemaatiliselt kujutatud museaalide digiteerimise töövoog [ill 1] annab ettekujutuse tegevustest, mis on vajalikud selleks, et digiteerimise lõpptulemusena oleks olemas nii pikaajaliseks säilitamiseks loodud digitaalsete tagatiskoopiate andmekogud kui ka avalikkusele ja spetsialistidele kasutamiseks mõeldud sobivates formaatides kasutuskoopiad.
Museaalide ettevalmistamist digiteerimiseks vt http://evm.ee/uploads/files/teabepaev_120515_koos.pdf.
DIGITAALNE REPRODUTSEERIMINE
Museaalide digitaalse reprodutseerimise [ill 1] esmaseks ülesandeks on luua originaalist kõrgekvaliteediline digikoopia, mis sisaldab võimalikult palju originaalile tunnuslikku teavet. Seda esimest võimalikult autentset koopiat otse originaalist nimetatakse tagatiskoopiaks (master copy, archival copy).
Museaalide reprodutseerimisel lähtutakse eetilisest põhimõttest: originaali kahjustumise vältimiseks ühte museaali korduvalt ei reprodutseerita.
Museaali tagatiskoopia kõrge kvaliteet ja selle võimalikult riskivabalt korraldatud pikaajaline säilitamine (digitaalne arhiveerimine) võimaldavad originaali kahjustumise või hävimise korral luua tagatiskoopiast originaalile võimalikult sarnase digikoopia. Tagatiskopeerimine (preservation imaging) on museaalide seisundi hindamisel ja konserveerimise dokumenteerimisel oluline töölõik.
Tagatiskoopia kvaliteeti ja pikaajalist säilivust mõjutavad oluliselt digiteerimise töökeskkond, digiteerimise riist- ja tarkvara tehniline tase, töötaja professionaalsus, failide metaandmete täpsus ja digitaalse arhiveerimise tehnilise korraldamise oskused.
Tagatiskoopiates sisalduva infokao vältimiseks ei töödelda neid peale reprodutseerimist. Tagatiskoopia vastavus originaalile on tagatud värvikaardi kasutamise ning digiteerimise keskkonna, riist- ja tarkvara eelneva kalibreerimise ja testimisega. Tagatiskoopiate puhul on enne arhiveerimist lubatud vaid kujutise pööramine ja kadreerimine. Töötlemata tagatiskoopiad varundatakse riskide maandamiseks (backup procedure – varufaili loomine) ja seejärel arhiveeritakse koheselt digihoidlas TIFF 6.0 formaadis (Tagged Image File Format – standardne formaat graafiliste kujutiste salvestamiseks bitt-rastrina. Kasutatakse laialdaselt skaneerimisel, sest see toetab igasugust faili suurust, lahutusvõimet ja värvisügavust). Tagatisfailid peavad asuma kasutuskoopiatest ehk derivaatidest eraldi.
Digihoidla andmekogudest tagatisfailide leidmiseks on failid salvestatud koos metaandmestikuga, s.o unikaalse identifikaatoriga [lisa 2].
Kasutuskoopiate valmistamiseks tehakse tagatiskoopiast enne digitaalset arhiveerimist TIFF-formaadis koopia – derivaat. Selle kopeerimisel kasutatakse failide töötlemise ja värvihalduse tarkvara; kasutuskoopiate erinevad parameetrid sõltuvad nende kasutamise eesmärgist (väljatrükk, veebipõhine kasutamine jm). TIFF-formaadis derivaadist pilditöötlemise tarkvara abil saadavaid kasutuskoopiaid on erinevates formaatides (JPEG, PNG jt). Selliselt loodud kasutuskoopiad on küll erinevates meediumites visuaalselt paremini jälgitavad, kuid on reeglina väiksema autentse infosisaldusega kui tagatiskoopiad. Vaata lisaks: Sissejuhatus digiteerimise põhimõistete juurde. Joel Leis, Renovatum Anno 2015
Oluline on, et igas tagatiskopeerimise töövoo etapis viidaks läbi pildifailide kvaliteedi kontroll. Selle eesmärgiks on pildinduse tarkvara abil veenduda, et loodud TIFF fail oleks võimalikult autentne koopia originaalist koos täpse metaandmestikuga. Kõrgekvaliteediline TIFF fail tagab, et sellest loodud kasutuskoopiad on samuti kõrge kvaliteediga. Digitaalsete kasutuskoopiate tarvitamine aitab vältida originaali kahjustumist selle korduval kasutamisel.
TAGATISKOOPIATE KVALITEET
Digiteerimise töövoo üheks olulisemaks vaheetapiks on vahetult peale reprodutseerimist läbiviidav tagatiskoopia kvaliteedi kontroll. See on teema, millele pööratakse digiteerimisel palju tähelepanu. Kõrgekvaliteediline tagatiskoopia peab olema originaaliga võrreldes võimalikult autentne ning võimaldama kõrgekvaliteediliste kasutuskoopiate valmistamist.
Erinevalt kasutuskoopiate tegemisest püütakse tagatiskoopia kvaliteedi hindamisel vältida visuaalset, subjektiivset hinnangut.
Kollektsioonide reprodutseerimisel on oluline jälgida, et oleks tagatud püsiv tehniline tase, et failide kvaliteet oleks ette prognoositav, kontrollitav ja ei sõltuks fotograafist/skaneerijast.
Digiteerimise tehniline tase (töökeskkonna, reprodutseerimise vahendite, monitori tehniliste parameetrite sobivus jm) määratakse juba enne tagatiskopeerimist vastavate näitajate mõõtmise ehk testimisega.
Parima praktika kohaselt on eelnevalt määratletud nii digiteerimise tehniline tase kui objekti reprodutseerimise iseärasused sõltuvalt selle liigist ja formaadist. Metamorfoze Preservation Imaging Guidelines 1.0 vaata siit.
Still ImageTech Guidelines vaata siit.
Nõuded tagatiskoopiate parameetritele on vastavalt museaali liigile ja suurusele määratletud tagatiskopeerimise juhistes.
Reprodutseerimisvahendite valikul lähtutakse tagatiskoopiatele püstitatud nõuetest [lisa 1]. Lisaks digiteerimisel kasutatavale riist- ja tarkvarale ning reprodutseerimisvahendite tehnilistele näitajatele määrab tagatiskoopia kvaliteedi ka monitori ja digiteerimise töökeskkonna tehniline tase.
PIKAAJALINE SÄILITAMINE
Kui füüsiliste objektide pikaajalise säilitamise kriteeriumiks on minimaalselt sada aastat, siis digikujutiste puhul toimuvad sama pika säilivuse saavutamiseks jätkuvad arendustööd. Need tegevused on tugevalt seotud IT valdkonna arengutega kogu maailmas.
Põhilisteks digikujutiste säilitusviisideks ja -tegevusteks on serverite haldus, andmekogude migreerimine kindla sagedusega ja failide salvestamine erinevates geograafilistes asukohtades. Tegemist on riiklikul tasemel toimuva asutuste ja valdkondade vahelise koostööga.
Digitaalsete arhivaalide pikaajalisel säilitamisel kasutatakse näiteks migreerimisstrateegiat. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et digitaalseid arhivaale hoitakse alati kujul, mis on antud hetkel laialt levinud riist- ja tarkvara abil lihtsalt kasutatav. Erinevate failivormingute analüüsimise tulemusena on koostatud nn arhiivivormingute loetelu, mis sisaldab pikaajalise säilitamise jaoks enim soovitatavaid ISO standarditele vastavaid failivorminguid; nendesse migreeritakse kõik digitaalarhiivi üle antud failid. Samal ajal jälgitakse rahvusvahelisi arenguid failivormingute toetuse osas, vajadusel uuendatakse arhiivivormingute loetelu ning migreeritakse failid uude vormingusse.
Füüsiliselt säilitatakse digitaalseid arhivaale erinevates asukohtades (varundatakse) võrdväärsete koopiatena. Varundamisega tagatakse arhivaalide olemasolu ka juhul, kui ühes asukohas andmed hävivad. Sarnaselt failivormingutele analüüsitakse tekkivaid uusi säilituslahendusi ning kasutatakse hetkel sobivaimaid andmekandjaid ja nende lugemiseks vajalikku riistvara.
Eestis säilitatakse näiteks digitaalseid arhivaale samaaegselt on-line kettamassiivis ning magnetlintidel LTO-4.
NÕUDED MONITORILE
LCD monitor peab vastama graafikatöötluse nõudmistele: http://www.leswalkling.com/texts/monitor.pdf. Monitoridele kehtivad nõuded on reguleeritud standardiga ISO 1246:2015, mis sätestab järgmised miinimumnõuded:
Monitori vaatenurk peab olema vertikaal- ja horisontaalsuunas vähemalt 178°;
Kontrastsus 300:1–500:1;
Heledus 200–700 cd/m² (reaalses töös kasutatakse heledust 120–140 cd/m²);
8-bitise süsteemi värvisügavus (16,8 miljonit värvi);
Monitori pealispind peab olema matt (mitte läikiv);
Mitte kasutada ekraani ees filtreid;
Eelistada suurema värviruumiga monitore (nt 97% AdobeRGB või suurem);
Soovituslikult kasutada ekraani valgusvarjukit;
Võimalusel eelistada riistvaralise kalibreerimisvõimalusega monitore (LUT);
Monitori tohib profileerida ainult selleks ette nähtud kalibraatori või spektrofotomeetriga;
Valgepunkt CIE D50 (5000 K);
Gamma 2.2;
Heledus 80–120 cd/m² (soovituslikult 120 cd/m²);
Monitori tuleb kalibreerida vähemalt kord kuus.
Monitoride testimise vahendiks on Kanutis spektrofotomeeter i1/PRO, mida kasutatakse monitori värvide kalibreerimisel ja profileerimisel [ill 2].
Nõuded digiteerimise keskkonnale
Standardite ISO 3664:2009 ja ISO 12646:2015 kohaselt on tagatiskopeerimisel ja tagatiskoopiatest kasutuskoopiate valmistamisel (värvihaldusega seotud töödel) soovitavad järgmised nõuded keskkonnale:
Ruumides peab olema tõkestatud otsene päevavalgus;
Kõik ruumipinnad (lagi, seinad, põrand) ja mööbel peaksid olema mati pinnaga neutraalset halli tooni;
Vältima peab ruumist peegelduvat valgust kalibreeritud monitorile ja skannerile;
Ruumi ja tööpindade valgustatus peab olema ühtlane;
Ruumi ühtlaseks valgustatuseks piisab ≤32 Lux;
Ruumi ja digiteerimise tööpindade valgustamisel on soovitav kasutada valgusallikaid värvustemperatuuriga T=5000–5500K (s.o ligikaudne päevavalgus). Valgusallikate valgusspekter peaks olema ühtlase jaotusega, mis on võimalikult lähedane standardites kehtestatud normile D50.
Lisaks eelpool toodud nõuetele on valgusallikate valikul oluline järgida värviedastuse koefitsienti (CRI-colour rendering index). Standardi kohaselt on soovitav CRI ≥90.
Töökeskkonna testimisel kasutatakse radiomeetrit või spektrofotomeetrit [ill 3]. http://www.opteema.com/74-1-KONICA-MINOLTA-CL-500-CL-200.html.
Reprodutseerimise kvaliteet sõltub tugevalt töökeskkonna üldisest valgustatusest.
Ruumis loovad üldise valgustatuse seal kasutatavad valgusallikad, peegelduvad pinnad, helenduvad esemed (ekraanid) ja muu. [ill 4]
Digiteerimise keskkonnale kehtestatud nõuete eiramisel võib erinevates keskkondades reprodutseeritud pildifailide kvaliteet olla tugevalt mõjutatud valgusallikate värvustemperatuurist, värviedastuse koefitsiendist ja ruumi üldise valgustatuse spektraalsest jaotusest [ill 4], [ill 5].
KOKKUVÕTE
Museaalide digiteerimine on muuseumidele tõsiseks väljakutseks. Digiteerimisplaanide koostamisel on oluline teada ülalkirjeldatud tagatiskopeerimise iseärasusi.
Sama teemat käsitleti pikemalt muuseumitöötajatele 12. mail 2015 Kanutis toimunud koolituspäeval "Museaalide ettevalmistus digiteerimistöödeks ja digiteeritud kultuuripärandi esitlemine MuISis", vt http://evm.ee/est/kanut/spetsialistile/koolitused/koolituste-materjalid.
Mäluasutused peaksid digiteerimisel arvestama sellega, et tänapäeval eeldab uus põlvkond kogu teabe kättesaadavust internetis, kus see on huvitavalt ja arusaadavalt esitletud, navigeeritav ning kus suunavad otsingumootorid töötavad laitmatult. See eeldab kollektsioonide digiteerimisel valikute tegemist, digiteeritavate objektide sisu ja konteksti täpset kirjeldamist ning kultuuripärandi atraktiivset tutvustamist avalikkusele erinevates meediumites.
Kultuuripärandi paremaks on-line esitlemiseks on olulised haridus- ja kultuuriasutustega koostöös loodud interaktiivsed portaalid. Ainult mäluasutuste tarbeks loodud spetsiifilised andmebaasid ja registrid ei pruugi alati kasutajateni ulatuda.