ESEMED JA AEG: MUUTUS NING IGAVIK
Autor: Kurmo Konsa
Number: Anno 2017/2018
Rubriik:Säilitamine
Inimestena elame me ühteaegu nii füüsiliselt olemasolevas keskkonnas kui ka sellesama keskkonna kultuurilises kujutuses. Me puutume keskkonnaga kokku vahetult ja kehaliselt, samas ka vahendatult ja kultuuriliselt. Nõnda on inimeksistentsi aluseks olev reaalne keskkond ja inimese enda konstrueeritud diskursus sellest omavahel tihedalt põimunud ja kombineerunud.
Kuigi ruum ja aeg moodustavad meie maailma põhikategooriad, on nende seos kultuuripärandi ja selle säilitamisega jäänud teoreetilistest aruteludest sageli kõrvale. Nii kirjutab Juhan Maiste: „Muinsuskaitse ülesandeks ei ole kõnelda mitte üksnes mateeriast ega ka ideedest, vaid pigem neist mõlemast, tühja ruumi asemel täidetud ruumist, kus iga hetk midagi juhtub. Kus vaistlik soov hoida end alles on samavõrra seotud meis pulbitseva tahtega minna edasi, luua juba läbielatu asemel uut, ehitada sildu traditsiooni ja innovatsiooni vahel. Ja siiski ei ole muinsuskaitsja ülesanne enamasti luua aega ja ruumi. Isegi mitte küsida nende kohta liiga keerulisi küsimusi.“ 1 ⁽¹⁾ arvan siinkohal risti vastupidi – me mitte ainult ei pea küsima neid keerulisi ja vastuolulisi küsimusi, vaid me peame aru saama, et aja ja ruumi loomine on säilitamise peamisi ülesandeid ja eesmärke. Lisaks sellele, et pärand asub paratamatult ruumis ja ajas, tegeleb säilitamine otseselt ka ruumi kujundamise ja aja käsitamisega. Vastasel juhul ei õnnestuks meil pärandit mõista ega siduda selle säilitamist ühiskonna arengu ja maailmamõistmise kuluga. Käesolevas artiklis käsitlen aja kategooriat läbi pärandi säilitamise. Näitan, et pärandiloome on ühtlasi inimliku ruumi ja aja loomine ning et pärandi kriitiline käsitlemine nõuab ka nende põhimõistete täpsemat eritlemist. Ma ei proovi anda ajaloolist ülevaadet ajakäsitlustest konserveerimises ja restaureerimises, vaid keskendun olulisematele teoreetilistele sõlmpunktidele, mille kaudu iseloomustan aja mõiste olulisust pärandivaldkonna jaoks.
Ajamudelid ja esemed
Esemetel on sama keerulised elud kui inimestelgi, nad muutuvad sarnaselt inimestega. Muutumine on konserveerimisteooria keskne, aga samas ka suurimaid kahtlusi ning mitmetitõlgendusi esilekutsuv kontsept. Põhjus selleks on väga lihtne. Seostub ju muutumine sellise alusmõistega nagu aeg, mille täpsest määratlemisest ollakse kaugel nii füüsikas kui filosoofias. Järgnevalt kasutan esemete elukäigu, nende kahjustumise ning konserveerimisteooriate käsitlemisel taustana metafüüsilisi ajateooriaid. 2⁽²⁾
Peamised aja metafüüsilised mudelid on presentistlik ja eternalistlik mudel.
Vastavalt presentistlikule mudelile eksisteerib ainult olevik ning seega pole minevik ega tulevik reaalsed. Muutused küll toimuvad, kuid kõik reaalne asub ainuüksi praeguses hetkes. Inimesed elavad pidevalt muutuvas olevikus, mis teiseneb kogu aeg minevikuks, ning tulevik on pidevas saabumises, kuid mitte kunagi käesolev. Iga punkt ajas liigub tulevikust olevikku ning sealt edasi minevikku. Minevik on olemas ainult inimeste mälus, nii nagu tulevikki saab eksisteerida vaid meie ettekujutuses. Et minevik on möödas ja tulevik pole veel saabunud, ongi reaalne vaid igikestev olevik. Praegune, käesolev hetk on selle käsitluse kohaselt väga eriline, kuna see on ainukesena reaalne ning inimene tajubki otseselt ainult seda momenti. Minevikus kunagi eksisteerinud objektid ja sündmused ei ole enam olevikus reaalsed.
Eternalistlik ajamudel on staatiline ning selle kohaselt on kõik sündmused – nii need, mis toimuvad olevikus, toimusid minevikus või saavad toimuma tulevikus – täpselt ühesuguse ontoloogilise staatusega: nad on kogu aeg olemas ja ühtviisi reaalsed. Sündmused paigutuvad kindlas järjekorras ajateljele ning nende omavahelised suhted on jäävad: kui Ameerika avastamine (1492) toimus enne Tartu ülikooli rajamist (1632), siis nii see ka jääb, sõltumata sellest, milliselt positsioonilt me ajatelge vaatleme. Muutus tähendab eternalistliku teooria kohaselt seda, et mingil muutumatul ajamomendil on sündmused niisugused ja teisel muutumatul ajamomendil jälle teistsugused. Erinevatel ajamomentidel on objektid ja sündmused erinevad, kuid nende momentide vahel ei toimu mingit ajalist muutumist, aja dünaamika puudub. Sündmused ja objektid asuvad igavikulisel muutumatul ajateljel. See, et inimesed kasutavad mõisteid „minevik“, „olevik“ ja „tulevik“, on loomulik subjektiivsest vaatenurgast, objektiivselt midagi sellist ei eksisteeri. Mudel käsitleb aega sarnaselt ruumiga – tegemist on ühe mõõtmega, mille abil saab maailma kirjeldada, aga see mõõde ei ole millegi poolest eriline.
Vaatame järgnevalt, kuidas eeltoodud ajamudelid seostuvad objektide säilitamisel ja konserveerimisel kasutatavate mudelite ning teooriatega. Esmalt vaatleme, kuidas kontseptualiseeritakse esemete elukäiku. Esemete elukäigu kirjeldamiseks on loodud mitmeid mudeleid, kuid kõigi nende kohaselt on igasugune asi ajaloolise protsessi tulemus. Protsesside uurimiseks jagatakse need tavaliselt erineva kestvusega etappidesse. Sellist lähenemist kasutatakse nii ajaloos (kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg, vanaaeg, keskaeg, uusaeg, uusim aeg), organismide arengu käsitluses (embrüonaalne areng, juveniilne e noor järk, sigimisvõimeline periood, vananemine) kui ajaarvamises (sekund, minut, tund, päev, kuu, aasta, sajand). Maa ajalugu jaotatakse samuti etappidesse (eoonid, aegkonnad, ajastud, ajastikud).
Sarnast lähenemist kasutatakse ka objektide elukäigu mudeldamiseks. Nii näiteks eristab Barbara Appelbaum objekti (museaali) elus viit etappi: loomine, algne kasutamine, kasutusest kõrvaleheitmine, kogumine, mäluasutuse kogudesse vastuvõtmine. 3⁽³⁾ Kuulsa 20. sajandi konserveerimisteoreetiku Cesare Brandi arvates on kunstiteose elus kolm olulist perioodi, mida tuleb restaureerimisel kindlasti arvestada. Need on teose loomine, seejärel periood, mis jääb selle valmimise ja aktuaalse tajuja teadvusesse jõudmise vahele ning lõpuks, aktuaalse tajuja teadvuses olemine.4 ⁽⁴⁾ Restaureerimine saab toimuda ainult objekti viimases etapis.
Mina olen kasutanud mudelit, mille kohaselt on artefakti „biograafias” võimalik eristada kolme olekut: kontseptuaalne, faktiline ja aktuaalne olek.5 ⁽⁵⁾ Artefakti elulugu algab valmistaja ideest, mis on alati seotud valmistaja kontseptuaalse kontekstiga, st kindla kultuuriga. Faktiline olek kajastab realiseerunud objekti kohe pärast valmimisprotsessi lõppu. Peale valmistamist algab objekti elu, mille käigus seda kasutatakse, parandatakse, muudetakse jne.
Enamik objekte hävivad peale aktiivse kasutamisaja lõppu, osa läheb prügimäele ja osa töödeldakse ümber. Oma „eluea” vältel objekti infostruktuur muutub ning see jõuab meieni oma aktuaalses olekus [ill. 1].
Vaatame nüüd objekti elukäigu mudelit eelkäsitletud metafüüsiliste ajamudelite taustal. Presentistlikust vaatekohast on objekt tegelikult eksisteeriv ja seega oluline vaid käesoleval momendil. Minevikus oli sellel palju erinevaid seisundeid, millest enamiku kohta puudub meil täpsem teave, ning ka tulevikus on objektil potentsiaalselt jällegi palju erinevaid võimalikke seisundeid. Objekti iga seisund on terviklik ja autentne, olles selgelt eristatav teistel ajahetkedel eksisteerivatest objekti olekutest. Samal ajal on see nendega identne, kuna tegemist on ju ühe ja sama objektiga! Selline käsitlus tekitab arusaadavalt probleeme objekti identsuse ja autentsuse määratlemisel, kuna objekt üheaegselt on ja ei ole identne oma olekutega teistel ajahetkedel.
Kui vaadata sellist objekti elukäigu mudelit eternalistlikult positsioonilt, ilmnevad mõningad huvitavad asjaolud. Eternalistlikus mudelis ei eksisteeri objekt terviklikuna mitte ühel kindlal ajamomendil, vaid kogu ajakontiiniumis tervikuna, alates loomisest ja lõpetades hävimisega. Sellist objekti võib kujutada neljamõõtmelise (kolm ruumimõõdet ja üks ajamõõde) silindrina , mille iga lõige kujutab endast objekti seisundit mingil aja- ja ruumihetkel. Kõik need seisundid on ühtviisi reaalsed, käesolev seisund ei ole mingil viisil erilisem võrreldes mõne varasema või hilisemaga.
Eternalistlik positsioon muudab oluliseks objekti tervikuna, alates tema loomise ideest ja lõpetades isegi mitte objekti hävimise, vaid tema viimsete mõjude hajumisega maailmast. Eternalistlik ajakäsitlus võimaldab käsitleda objekti terviklikumana, võtta arvesse nii sellega varem toimunut kui arvestada ka tänaste otsustuste ja tegemiste tagajärgedega objekti hilisemates (meie vaatepunktist) olekutes. Seega suureneb meie eetiline vastutus objekti ees. Iga meie toiming objektiga jääb alatiseks alles ja mõjutab nii objekti, meid endid, kui ka keskkonda ja inimkonda laiemalt.
Aeg konserveerimisteooriates
Mis on eelkirjeldatud metafüüsilistel ajamudelitel tegemist konserveerimisteooriatega? Lähemal vaatlusel selgub, et vägagi palju. Nimelt on neid võimalik seostada kahe peaaegu arhetüüpse lähenemisega pärandi säilitamisele ja konserveerimisele-restaureerimisele. Neid antagonistlikke lähenemisi seostatakse tänapäeval ennekõike Viollet-le-Duc’i ja John Ruskin’iga, kuigi paljuski on tegemist hilisemate ja alles tagantjärele nende meestega kokku viidud ideedega. Tegemist on 19. sajandi esimesel poolel toimunud avaliku debatiga keskaegsete hoonete restaureerimise või konserveerimise („mitte-restaureerimise”) küsimustes. 6 ⁽⁶⁾ Eugène Viollet-le-Duc (1814–1879) on tuntud interpretatiivse, kriitikute poolt ka destruktiivseks nimetatud restaureerimiskäsitluse poolest. Oma raamatus „Prantsuse arhitektuuri leksikon alates XI kuni XV sajandini” (Dictionnaire raissone de l´Architecture francaise du XI au XV siècle). 7 ⁽⁷⁾ defineerib ta restaureerimise järgmiselt: „Mõiste „restaureerimine” ja see tegevus ise on uusaegsed. Ehitise restaureerimine ei tähenda tema säilitamist, parandamist ega ka mitte taastamist; see tähendab tema viimist sellisesse täiuslikku seisukorda, millises ta võib-olla veel kunagi olnud ei ole.” Restaureerimise uusaegsusega viitab Viollet-le-Duc sellele, et varasematel aegadel, st enne 19. sajandit, kõnealust ehitist sellisel kujul olemas polnud. Ta rõhutab oma kaasaja erilisust kogu senise inimkonna ajaloo taustal, sest „esmakordselt analüüsitakse minevikku, võrreldakse ja klassifitseeritakse sealt leitut ning luuakse mineviku tõepärane ajalugu.” Viollet-le-Duc toonitab igati ehitiste analüütilise uurimise olulisust, seda nii materiaalse kui ka vaimse külje pealt. Kuna vaid vähesed hooned, eriti keskaegsed, on ehitatud vaid ühes etapis, siis on neil palju hilisemalt tehtud muudatusi, täiendusi ja lisandeid. Seega eeldab stiililine restaureerimine hoonete kriitilist uurimist, et „teha kindlaks iga osa vanus ja iseloom – et luua detailne, usaldusväärsetel andmetel põhinev omamoodi tõestusmaterjal ka kirjelduse või täpsete jooniste näol.” Samuti ehitati hooned erinevates piirkondades erinevas stiilis. Seepärast peab arhitekt tundma eri stiilide kohalikke variatsioone ja erinevaid koolkondi. Ehitise uuringutele tuginedes tuleb tal otsustada, kuidas hoone restaureerida. Just olevik on oluline hetk, mil langetatakse otsus mälestise kohta – millises stiilis see rajati ja milline on selle stiili ideaalne kehastus ehitises. Objekt on kõige täiuslikum oma originaalses seisundis. Kulumine ja kahjustused deformeerivad ja moonutavad objekti ning konservaatori kohuseks on objekti vabastamine aja laastetööst. Viollet-le-Duc arendas oma idee koguni nii kaugele, et väitis, et objekti originaalseisund pole mitte selle füüsilisel kujul valmimise hetkel, vaid siis, kui see valmib idee tasandil. Tema jaoks oli kõige olulisem objekti kontseptuaalne kuju. Restaureerimise eesmärgiks on rekonstrueerida ehitise „ideaalne originaalseisund”, millisena oleks see kavandatud ja ehitatud ideaalsetes tingimustes kindlal ajahetkel ajaloos. Selle mudeli kohaselt on hoone ajalugu haaratav selle kaudu, et rekonstrueeritakse rida objekte, mis vastavad hoone järjestikustele arenguetappidele. 8⁽⁸⁾ Hoone autentsust saab hinnata üksnes praeguses hetkes. 9⁽⁹⁾ Samas pidas ta oluliseks võtta arvesse hoone konstruktsiooni eripärasid ja hilisemal kasutamisel tehtud muudatusi. Vältimatult ainult olevikus asuv objekt restaureeritakse selliseks, et see vastab mingile kindlale minevikuhetkele. Selline lähenemine vastab presentistliku ajamudeli ühele vormile, mida nimetatakse kasvava ploki mudeliks. Selle järgi on reaalne pidevalt kasvav minevik ning praegune hetk on kui selle kasvav äär. Mudel sisaldab minevikku ja olevikku, kuid mitte tulevikku. Plokk kasvab pidevalt mineviku poolt tuleviku poole.
19. sajandi keskel hakati stiililist restaureerimist järjest enam kritiseerima, sest see viis sageli ajaloolist tegelikkust eiravate meelevaldsete uuenduste ja rekonstruktsioonideni. Üheks sellise kriitilise suhtumise käilakujuks on John Ruskin (1819–1900), kes ise küll ei loonud otseselt mingit konserveerimisteooriat, kuid paljud tema seisukohavõtud said aluseks moodsa konserveerimisfilosoofia kujunemisele. Oma teoses „Arhitektuuri seitse lampi” (The Seven Lamps of Architecture) käsitles ta põhjalikult arhitektuuri omadusi ja väärtusi. Ta kaitses igati ajaloolise arhitektuuri materiaalset autentsust, rõhutades vanade hoonete väärtust ja ilu: „... ehitise suurim au ja hiilgus ei peitu tema kivides ega kullatises. Ta auhiilgus kätkeb tema pikas ajaloos ja sügavas muljes, mille meisse jätavad müürid, mida kaua on uhtunud eelmiste inimpõlvede lained.” Tema äärmine armastus vana vastu jõudis isegi niikaugele, et tema arvates ei tohtinud miski uus häirida vanu hooneid. Vanu kahjustatud hooneid ei tohtinud ümber ehitada ega taastada, kõik pidi jääma nii, nagu see meieni oli jõudnud: „Meil ei ole mingit õigust neid miskitmoodi puutuda. Nad ei ole meie omad. Nad kuuluvad osaliselt neile, kes nad ehitasid, ja osaliselt kõigile neile inimpõlvedele, kes tulevad meie järel.” 10⁽¹⁰⁾ Loomulikult oli sellest lähtuvalt restaureerimine kui tegevus tema arvates täiesti „vale”: „Ei avalikkus ega ka need, kelle hoolde on antud avalikud monumendid, ei mõista sõna „restaureerima” tähendust. Restaureerimine tähendab kõige kohutavamat hävitustööd, mis hoonele võib osaks langeda: hävitustööd, mille tagajärjel pole võimalik enam leida mingeid säilmeid, hävitustööd, millega kaasneb hävitatud asja täiesti ekslik kirjeldus. Ärgem siis rääkigem seejuures restaureerimisest. See asi on algusest lõpuni Vale.” 11⁽¹¹⁾
Ruskini jaoks on ajaloo jäljed objekti kõige suuremaks väärtuseks. Ehitise autentsus ei peitu mitte selle ajaloolises vormis, vaid jälgedes, mida aeg on hoonele jätnud. Need moodustavad osa objektist ja ilma nendeta oleks objekt hoopis midagi muud, kaotades olulise osa oma tegelikust loomusest. Kuna käesolev ajahetk pole ehitise ajaloos miskitpidi eriline, vaid pigem vastupidi, võib öelda, et Ruskini vaade objektidele ja nende restaureerimisele tugineb eternalistlikule ajakäsitlusele. Ehitis on oluline oma ajaloolises terviklikkuses, alates selle loomisest ja ulatudes kaugesse tulevikku. Eternalistlikku hoiakut võib leida ka Ruskini suhtumises geoloogiasse, teadusesse, mis käsitleb Maa ajalugu kindlate, üksteisele järgnevate perioodidena. Ta kirjutab: „Kui ainult geoloogid jätaksid mind rahule, mul oleks väga hea, kui mitte need kohutavad haamrid! Ma kuulen nende kõlksumist iga piiblivärsi rütmi lõpus.” Ruskini järgi oli mõiste ajalugu ennemini „mineviku tundmine“ (recognition of the past) kui ajalugu selle klassikalises tähenduses. 12⁽¹²⁾ Ajalugu oli tema jaoks „võõras maa”, minevik jäi alati inimesele mõistetamatuks.13 ⁽¹³⁾
Mida võiks sellest kõigest järeldada?
Inimese tegevus maailmas on alati seotud aja ja ruumiga, mis pakuvad võimalusi, kuid seavad samal ajal ka olulisi piiranguid. Pärand ja selle säilitamine ei ole seejuures erandiks. Säilitamine tähendab muutuste jälgimist ja vajaduse korral suunamist. Tegemist ei ole püüdega objekte ja nähtusi ajas „külmutada“, hoides neid ajast aega samastena [ill. 2] Muutuste jälgimine ja mõtestamine on keerukas ning erinevaid lähenemisi ja meetodeid nõudev ettevõtmine. Muutuste juhtimise idee seisneb selles, et ei taotleta mingi kindla fikseeritava tulemuse saavutamist, vaid tegemist on pideva protsessiga, mida seiratakse ja hallatakse. Keskkond muutub kogu aeg. Minevikus aset leidnud muutuste tulemuseks on tänapäevane keskkond ning praegu toimuvad muutused kujundavad jällegi homse keskkonna. Kui lugeda varasemalt toimunud muutused objekti ajaloo osaks, siis on seda kahtlemata ka praegu aset leidvad muutused. Inimene võib teatud muutusi pidurdada ja teisi soodustada vastavalt püstitatud eesmärkidele. Pärandi säilitamisprotsessis tehtavad otsused peavad olema juhitud väärtustest, mida pärand kannab. Säilitamine peab olema selline, et jäävad alles pärandile omased olulised väärtused ja tähendused. Samas ei tohiks jätta tähelepanuta tõsiasja, et säilitusotsuste tegemisel tuleb sageli eelistada ühtesid väärtusi teistele.
Konserveerimise ja restaureerimise keskseks probleemiks on objektide autentsuse küsimus. Ajafilosoofias kasutusel olevate metafüüsiliste ajamudelite rakendamise kaudu näitasin teistsugust võimalust autentsuse määratlemiseks. Käsitletud konserveerimisteooriate olemuslik erinevus seisnebki suhtumises aega ning sellega seotud objekti autentsuse ja identsuse probleemi. Presentistliku mudeli raames ei ole võimalik lahendada peamist restaureerimisega seotud vastuolu. Stiililine restaureerimine rikub ehitiste kui ajalooliste dokumentide autentust, samas ilma restaureerimata objektid hävivad ja seega kaob ka nende ajalooline väärtus. Küll aga on võimalik leida sellele dilemmale lahendus lähtudes eternalistlikust ajamudelist. See aitaks siduda pärandit enam kaasajaga ja väldiks selle füüsilist, seadusandlikku ja mentaalset eraldamist ühiskonna igapäevaelust [ill. 3]. Kahe silma vahele ei tohiks jätta asjaolu, et objekti pärandi hulka arvamine võib seda säilitamise asemel hoopiski kahjustada. Objekti autentsus ei seostu mingi ideaalse seisundiga tema eluloos, vaid tema kontseptuaalse, faktilise ja aktuaalse oleku terviklikkusega.
Artikkel tugineb Eesti Konservaatorite Ühingu III teadusseminaril „Tagasivaade ajas ehk varasemate konserveerimistööde ja -metoodikate analüüs tänapäeva kontekstis“ peetud ettekandele.
Viited
Maiste 2009. Aeg ruumis ja ruum ajas. Tagasi asjade juurde. – Aeg ja ruum. Uue muinsuskaitse poole. Tallinn; Eesti Kunstiakadeemia, lk 9–16, 10. ↩︎
Eesti keeles saab kena ülevaate ajateooriatest järgmisest artiklist: Bruno Mölder. 2013. Aja kolm metafüüsilist mudelit. – Verš, E., Nemliher, R., Amon-Veskimeister, L., Truuver, K., Ehrlich, K. (Toim.). Aeg. Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts. (Schola Geologica; IX), lk 58–73. Artiklist leiab ka viited uuematele võõrkeelsetele ajakäsitlustele. ↩︎
Barbara Appelbaum. 2007. Conservation Treatment Methodology. Amsterdam, Boston et al: Butterworth-Heinemann, lk 123–124. ↩︎
Cesare Brandi. 2000. Teoria del restauro. 2 ed. Turin: Einaudi, lk 21–27. ↩︎
Vt lähemalt: Kurmo Konsa. 2014. Laulupidu ja verivorst: 21. sajandi vaade kultuuripärandile. Tartu: Tartu Kõrgem Kunstikool. ↩︎
Vt nt Nicolaus Pevsner. 1969. Ruskin and Viollet-le-Duc: Englishness and Frenchness in the Appreciation of Gothic Architecture. London: Thames and Hudson; Thordis Arrhenius. 2012. The Fragile Monument – On Conservation and Modernity. Artifice Books. Eestikeelse ülevaate konserveerimise-restaureerimise keerukast arenguteest saab raamatust: Jukka Jokilehto. 2010. Arhitektuuri konserveerimise ajalugu. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. ↩︎
Eugène Viollet-le-Duc. Dictionnaire raissone de l´Architecture francaise du XI au XV siècle. Édition BANCE — MOREL de 1854 à 1868. Restaureerimist käsitletakse 8. köites. https://fr.wikisource.org/wiki/Dictionnaire_raisonné_de_l’architecture_française_du_XIe_au_XVIe_siècle. Ingliskeelne tõlge on kättesaadav: https://ia902708.us.archive.org/8/items/onrestorationby00wethgoog/onrestorationby00wethgoog.pdf ↩︎
Thordis Arrhenius. 2012. The Fragile Monument– On Conservation and Modernity. Artifice Books, lk 63–64. ↩︎
Aaron Vinegar. 2006. Viollet-le-Duc and Restoration on the Future Anterior. – Future Anterior, Vol 3, nr 2, lk 55–65. ↩︎
John Ruskin. [1849] 2013. Arhitektuuri seitse lampi. Tartu: Ilmamaa, lk 263. ↩︎
John Ruskin. [1849] 2013. Arhitektuuri seitse lampi. Tartu: Ilmamaa, lk 260–261. ↩︎
Thordis Arrhenius. 2012. The Fragile Monument – On Conservation and Modernity. Artifice Books, lk 84. ↩︎
Richard L. Syein. 2001. Unstable Foundations: Ruskin and the Costs of Modernity. – Ruskin and Modernism. Ed. by Giovanni Cianci and Peter Nicholls. Palgrave, lk 5. ↩︎