LUUST LAEKA KONSERVEERIMINE
Autor: Aire Aksiim
Number: Anno 2019/2020
Rubriik: Konserveerimine
Artiklis kirjeldan Narva Muusemi kogusse kuuluvat nikerduste ja kuldfooliumiga kaunistatud luust karpi, mille ilu ja huvitavat konserveerimiskäiku soovin teiega jagada. Kuna luust valmistatud esemed olid senini minu töölauale jõudnud suhteliselt harva, kujunes kokkupuude selle materjaliga minu jaoks põnevaks väljakutseks. Lisaks igapäevasele tööle kipsi, keraamika, klaasi, marmori ja plastikuga tuli enda teadmisi ja oskusi nüüd ka luumaterjali osas täiendada. Oluliseks kujunes küsimus laeka visuaalse terviku taastamisest – tuli otsustada, kas asendada kahjustunud detailid naturaalse luuga, leida selleks sobivaim luud imiteeriv plastikmaterjal või jätta kaod hoopiski täitmata.
Luumaterjalist üldiselt
Luumaterjali all mõistetakse loomset päritolu kõvasid materjale, s.o luid, umbsarvi, sarvetohlusid, kapju, sõrgu ja hambaid, sh elevandi, mammuti ja morsa võhkasid, mida saab töödelda ning millest on võimalik luuesemeid valmistada. viide1 ⁽¹⁾ Tänu kättesaadavusele ning töödeldavusele on looduslikud luumaterjalid olnud kasutusel juba aastatuhandeid. Luumaterjali töötlemine on üsna aeganõudev ja töömahukas ning toimub peamiselt käsitööna. Toormaterjali omadused on paikkonniti erinevad, lisaks sellele on luust valmistatud esemete kvaliteet sõltunud ka piirkonna traditsioonidest ja tööoskustest. Luust ja sarvest on valmistatud tööriistu (kirveid, talbu, peitleid, naaskleid), relvi (oda- ja nooleotsi, harpuune, ahinguid), tarbeesemeid (lehvikuid, nõelu, ludasid, värtnaketrasid), hügieenitarbeid (kamme, hambaharjade varsi, kõrvalusikaid), ehteid ja amulette (ehtenõelu, ripatseid, helmeid), mänguasju (vurriluid, mängunuppe ja täringuid, uiske). viide2 ⁽²⁾, viide3 ⁽³⁾ Luuesemeid valmistati enamasti nende loomade luudest, keda kütiti või kasvatati toidu tarbeks.
Suhtumine loomadesse ja nende tapmisesse-küttimisse on aja jooksul palju muutunud. Et vältida ohustatud loomade ja taimede hävimist looduses, on sõlmitud rahvusvaheline kokkulepe "Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsioon" ehk CITES (Convention on International Trade in Endangered Species of Wild Fauna and Flora). 1989. aasta oktoobris toimunud konverentsil Šveitsis keelustati konventsiooniga ühinenud riikides igasugune elevandiluuga kauplemine, kuna salaküttimine seadis ohtu elevantide populatsiooni. viide4 ⁽⁴⁾ keelustas eBay 2008. aastast loomakaitse aktivistide nõudmisel kõik elevandiluud sisaldavad tooted. See on ka põhjuseks, miks tänapäeval on luumaterjali kasutamine suhteliselt vähe levinud, olles jäänud pigem unikaalsete ehete ja kunstiesemete valmistajate pärusmaaks.
Elevandiluu vs plastik
Elevandiluu ehk vandel on olnud läbi aegade hinnatuimaks luumaterjaliks. See on luksuslik, ilus, vastupidav ja kergesti töödeldav väärismaterjal.
Nõudlus elevandiluu järele kasvas alates 19. sajandi lõpust, toona küll mitte enam kunstiteoste või religioossete esemete valmistamiseks, vaid hoopis keeglikuulide ja klaveriklahvide tootmiseks.
Sellest tulenevalt tekkis vajadus tehismaterjalide järele. Nitrotselluloosi baasil valmistatud tooraine läbimurre sai alguse 1862. aastal, mil inglise metallimeister ja leiutaja Alexander Parkes (1813–1890) tutvustas Londoni maailmanäitusel sünteetilist elevandiluud, mis kujutas endast lämmastik- ja väävelhappega töödeldud tselluloosi. Tegemist oli esimese kunstmaterjaliga (poolsünteetiline termoplastik), mis nimetati leiutaja järgi parkesiiniks (ingl k Parkesine). Samal ajal, 1863. aastal, sai alguse teinegi sarnane tehismaterjal. Üks suuremaid Ameerika piljarditööstusi otsis ajalehekuulutuse vahendusel inimest, kes suudaks välja pakkuda alternatiivi hinnalisele elevandiluule, millest valmistati piljardikuule. John Wesley Hyatt (1837–1920) ning tema vend Isaiah töötasid välja meetodi, kuidas kanda tihedalt kokkusurutud paberist ja šellakist valmistatud kuulile paks kolloidlahuse kiht. Vennad nimetasid oma sünteetilise elevandiluu tselluloidiks (ingl k Celluloid). 1868. aastal oli vendade leiutatud piljardikuul USA-s juba tootmises.
Hyattid leiutasid uue materjali puhtalt elevandiluu imiteerimise eesmärgil ning tulemus oli ehtsale materjalile vägagi sarnane. Imiteeriti isegi luule omaseid läbivaid viirge (ingl k Schreger lines). Selleks pressiti kokku mitmeid üksteise peale asetatud erineva läbipaistvusastmega tselluloidilehti, mis hiljem läbilõigatuna andsid sobiva viirutatud tulemuse. Uudsest tehismaterjalist hakati valmistama esemeid, mida varem tehti ehtsast elevandiluust: karpe, ehteid, tualett-tarvikuid jms. Uute kunstmaterjalide leiutamise tõttu vähenes 20. sajandil luust ja sarvest esemete levik ning luu kasutamine muutus oluliselt tagasihoidlikumaks. viide5 ⁽⁵⁾
Traditsiooniline vene nikerduskunst
Eesti muuseumide kogudes leidub luust esemeid üsna kasinalt. Üks põhjus võib olla selleski, et siinsed asustuskeskused olid väikesed ning kohalike maa- ja linnakäsitööliste seas ei olnud professionaalseid luutöötlejaid, kes oleksid oma oskusi põlvest põlve edasi kandnud. Seetõttu ei tekkinud siin ka luuesemete tootmise väljakujunemiseks vajalikku turgu. Luutööd tehti oletatavalt vaid kodumajapidamistes, kus valmistati lihtsamaid töö- ja tarberiistu. viide6 ⁽⁶⁾ Võib arvata, et meie muuseumides leiduvad hinnalised luunikerdustega esemed pärinevad mujalt. [ill 1], [ill 2]
Vene rahvakunstis seevastu on luunikerdamine traditsiooniliselt üks silmapaistvamaid kunstisuundi. Venemaal oli kaks juhtivat luunikerdamise keskust, Arhangelsk ja Tobolsk. viide7 ⁽⁷⁾ 17. sajandil tekkis ainulaadne Põhja-Vene luunikerduse koolkond, mis jõudis oma õitsenguni järgmisel sajandil. Tsaari korraldusel kutsuti pealinna tööle oskustöölisi ning 18. sajandi lõpuks oli Peterburis palju tuntud luu- ja elevandiluukeskusi, kus töötasid ka kuulsad Kholmogory (Холмогоры) meistrid Osip Dudin ja Nikolai Vereštšagin. Venemaa põhjaosas Arkangelski oblastis asuv Kholmogory küla on üks vanimaid luutöötlemiskeskusi Venemaal. Sealsed kunstilise luunikerdamise käsitöökojad olid tuntud juba 14.–17. sajandil.
Kuulsad Kholmogory meistrid valmistasid 18. ja 19. sajandil palju traditsioonilisi rahvakunstitooteid nagu malendeid, ikoone, mööbliesemeid, nuusktubakatoose, korve, kamme, ilukarpe, naiste tualett-tarbeid jms. Tolleaegne luumaterjalide laialdane kasutamine tingis vajaduse muuta esemed erilisemaks ja silmapaistvamaks. Suur osa luuesemetest on kaunistatud sügavate (u 1 mm) sisselõigatud, uuristatud, saetud või graveeritud ornamentidega. Karpidel kasutati luuplaatide kaunistustena traditsiooniliselt taimemustrilisi graveeringuid ja sisselõigatud pitsilisi mustreid, mis kujutasid endast väikeseid kontsentrilisi ringe, mille keskpunktiks oli dot-eye (sellest ka nimetus „eye ornament“, vene k „глазковый орнамент“). Selliseid luust laekaid leiab erinevatest Venemaa muuseumidest. viide8 ⁽⁸⁾ [ill 3], [ill 4]
Narva Muuseumi laegas
Artiklis käsitletav kuldfooliumiga kaunistatud laegas kuulub Narva Muuseumi kogusse. viide9 ⁽⁹⁾ Laeka algse päritolu ja kuuluvuse kohta muuseumil kahjuks täpsemad andmed puuduvad, kuid teadaolevalt pärineb see Sergei ja Glafira Lavretsovi kunstikogust. Sergei Lavretsov (1825–1906) oli Narva kaupmees, kes kogus koos oma kunstilembese prouaga põhiliselt Vene, aga ka Lääne-Euroopa kunsti. viide10 ⁽¹⁰⁾ Maalikunsti kõrval soetasid Lavretsovid ka ajaloolisi esemeid, Euroopa ja Vene portselani, etnograafilisi ja loodusloolisi haruldusi, mis kõik moodustasid unikaalse, kogujate huvidele ja maitsele vastava kollektsiooni.
Sergei Lavretsov pärandas oma kunstikogu koos majaga Narva linnale. Narva linnamuuseum asutati 1913. aastal pärast Glafira Lavretsova surma. Muuseum oli Narvas ka juba varem – Katariina I oli ostnud 1726. aastal maja, kus oli peatunud Peeter I. See muuseum kogus mitte ainult keisriga seotud esemeid, vaid muudki Narva ajalooga seotud kultuuri- ja kunstivara. 1934. aastal ühendati Peetri maja Lavretsovide nimelise linnamuuseumiga (praegune Narva Muuseum). viide11 ⁽¹¹⁾
Luust laeka põhjal on säilinud kolm paberist silti ja puidule kirjutatud märgistused, mis tähistavad selle kuuluvust ja arvelevõtmist eri aegadel Lavretsovide nimelises linnamuuseumis ja/või Narva Muuseumis (tähised: T. I/XXV/N3; KN/1438; NM 652; 2x NLM 1/Aj1:51; 817). [ill 8]
Laeka kirjeldus
Muuseum on dateerinud laeka vahemikku 1800–1850. Tegemist on kaanega puukarbiga mõõtmetega 11,5 × 15,8 × 23,5 cm, millele on kaunistuseks paigaldatud luust plaadid. [ill 5] Need on kaunistatud sisselõigete ja ažuursete lilleornamentidega, mis annavad laekale pitsilise väljanägemise. Graveeringuteks kasutatud taimse ornamendi süvendid on toonitud rohelise värviga. Ažuursete pindade taustaks on paigaldatud kuldfoolium, mis paistab luupitsi alt välja. Luuplaadid on laeka külge kinnitatud väikeste naelte ja liimiga. Laeka esiküljel on vaskne töökorras lukkum koos võtmega, kuid kaanel luku vaste puudub.
Karbiosa toetub neljale nurgakujuliselt asetatud puidust jalale, mida toestab tagant väike puuklots. Jalad on alla liimitud. Jalgade välisküljed on kaetud luust plaatidega. Kahe jala küljed on värvitud heledaks, ilmselt imiteerimaks heledat luupinda, kuna plaadid seal puuduvad. Laeka põhi on täispuidust, kuid karbi seinad ja kaas on valmistatud pressitud liimpuidust ehk vineerist. Karbi kaas on seest õõnes, selle vahelaeks on vineerist plaat.
Laeka valmistamisel kasutatud vineer võib viidata selle hilisemale valmistamisajale võrreldes praeguse muuseumipoolse dateeringuga. Tegemist võib olla ka karbi hilisema rekonstruktsiooniga, kus algsed luust detailid on kleebitud ümber vineerist valmistatud karbile. Luust karp võib olla valmistatud ka hoopis 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses, mil luumeistrid kasutasid jätkuvalt vanade meistrite traditsioonilisi mustreid ja töövõtteid, kuid võisid tarvitada karbi toorikuna täispuidu asemel kaasaegsemat materjali vineeri. Kuna tegemist on ilmselt vene luumeistrite tööga, kes hankisid materjali lähipiirkondadest, siis võib vineer olla kohalikku päritolu. Teadaolevalt oli Lutheri liimpuiduvabrik 19. sajandi lõpus esindatud ka Narvas ja sellel oli esinduspood Peterburis (1897). viide12 ⁽¹²⁾
Karbi varasematele parandamistele viitavad lisatud detailid, liimimise jäljed ja ülevärvimised.
Konserveerimine
Konserveerimisülesandeks oli taastada museaali terviklikkus ja eksponeeritavus nii, et säiliks selle algupära ja visuaalselt kaunis väljanägemine.
Puuduvate detailide tõttu oli karbi pind ebaühtlane ja jättis silmale rahutu mulje. Laeka konstruktsioon oli lagunenud ja kaas hingedelt lahti. Luuplaatidel esines puuduvaid osi ja luupitsi muster oli kohati katki. Lahti oli tulnud neli suuremat luuplaati ja viis pisikest luupitsi osakest. [ill 6], [ill 7]
Pärast põhjalikku kaalumist otsustati karbi puuduolevad osad siiski rekonstrueerida. Selleks oli kõige õigem kasutada ajastuomast materjali – naturaalset luud ja sellega sobivaid ning konserveerimises tunnustatud liime. Laekal tuli olemasolevad lahtised detailid kinnitada ning puuduvate mustriosade taastamiseks valmistada ja paigaldada uued detailid. Ornamentikas kasutatud fooliumi puudujääke ei täidetud.
Pindade puhastamine
Karbi sisemine ja välimine pind puhastati ettevaatlikult peenotsikuga tolmuimeja ja pehme pintsli abil lahtisest tolmust ja mustusest. [ill 9]
Laeka pind oli tugevalt määrdunud ning vajas ka märgpuhastust. Eelnevalt tehti puhastustestid etanooli, sülje ja 2%-lise triammooniumtsitraadi vesilahusega. Üldpuhastuseks valiti sülg, viide13 ⁽¹³⁾ kuna sellel on sobivad omadused olmemustuse eemaldamiseks ning niiskus ei tungi sügavale pinna sisemusse ega jäta oreoole. viide14 ⁽¹⁴⁾ Karbi pinnale, mustri vahedesse ja fooliumile ladestunud mustuse eemaldamiseks kasutati bambuspulka, hambatikke ja puuvillast vatti. Kuna uued luuplaadid olid natuke heledamad, siis otsustati osad kollakama alatooniga vanad plaadid puhastada 2%-lise triammooniumtsitraadi lahusega, mis muutis need tooni võrra heledamaks. Kõik pinnad töödeldi pärast puhastuslahuste kasutamist poolkuivalt destilleeritud veega.
Metallist detailid puhastati klaaskiudpliiatsiga ja terasvillaga 0000. viide15 ⁽¹⁵⁾ [ill 10]
Luuplaatide korrastamine
Osad luuplaadid olid otstest lahti ja vajasid kinnitamist. Vanad luudetailid liimiti tagasi PVA liimiga. Lahtitulnud neli vana luuplaati ja viis pisikest luupitsi osa kinnitati karbil oma algsele asukohale tagasi. Pressimiseks kasutati haavlikotte ja klambreid. [ill 11], [ill 14], [ill 15]
Kanutisse oli toodud taaskasutuse eesmärgil kastitäis vanu elevandiluust klaveriklahvide liiste, mis sobisid puuduolevate detailide valmistamiseks. Klahviplaatide paksus ja tonaalsus sarnanes konserveeritava karbi luust detailidega. See aitas kaasa otsusele laekale uute detailide lisamisest, mida museaalide konserveerimisel tavapäraselt ei tehta.
Detailid saeti tikksaega õigesse mõõtu ja servad viimistleti siledaks erinevate liivapaberitega. Seejärel pinnad poleeriti läike andmiseks küünepoleeriga (4000) ning villase lapiga. Dekoratiivseid graveeringuid ei teostatud, et uued osad oleksid karbilt hästi eristatavad. Kokku valmistati kolmteist uut detaili. [ill 12] Paigalduseks pandi uute luuplaatide alla kolm-neli PVA liimitäppi, et vajadusel saaks plaate karbilt kergelt eemaldada. [ill 13]
Kuivas töökeskkonnas (ruuminiiskus 30%) hakkas laeka puit kokku tõmbama ja vana rabe liim andis järele. Seetõttu tuli kaks lahti tulnud jalga tagasi liimida. [ill 16] Ilmselt kuivuse tõttu oli lahti tulnud ka karbi kaane sisemine plaat ja vahelagi tuli kaane seest välja võtta. Selle käigus otsustati tulevastele ametikaaslastele jätta avastusrõõm väikese kirja näol, milles kirjeldati laeka konserveerimistegevusi, lisati kuupäev, konservaatori ning asutuse nimi. [ill 17] Grafiitpliiatsiga kirjutatud kiri paigaldati kaane põhjale paari kliistritäpikesega paberi nurkadest. [ill 18]
Kokkuvõte
Käesolevas artiklis tõin lugejani ühe luust eseme ilu ja valu. Artikli kirjutamisel kasutatud allikatele, esemete võrdlusele ja luust laeka valmistamistehnoloogiale tuginedes sain vastuseid oma töös ettetulnud küsimustele luukunsti ajaloost, karbi võimalikust päritolust ja dateeringust, selle materjalidest ning valmistamise võtetest. Töö kirjandusega andis teadmisi ka sellest, kui palju (või tegelikult vähe) on Eestis tegeletud luu kui materjali uurimise ja käsitlemisega, sh konserveerimisega laiemalt.
Õnneliku juhuse tõttu oli Kanutisse sattunud kastitäis vanu elevandiluust klaveriklahve. Nii oli kõnealuse karbi ennistamisel võimalik kasutada naturaalset luud – taoline taaskasutus sobib konserveerimistöösse väga hästi.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et ajaloolise objekti konserveerimisel sain hea kogemuse ning tegin omalt poolt kõik, et pitsiline luukarp saaks väärika välimuse, säiliks veel kaua ning oleks muuseumikülastajatele ilus vaadata. [ill 19], [ill 20], [ill 21], [ill 22], [ill 23]
2018. aastal konserveeriti Kanutis kaks Narva Muuseumi kogusse kuuluvat laegast. Lisaks artiklis kirjeldatud laekale korrastati ka analoogne puidust luukaunistustega karp (NLM 1:52Aj1:52. MuISi kood 2310226, konservaator Jolana Laidma). [ill 1], [ill 2]
Viited
Monika Hint. Luust esemed: toormaterjal, töötlemistehnikad ja tootearendus. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Magistritöö (2013). http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/30723/hint_monika_2013.pdf . (12.06.2019) ↩︎
Toodete elutsükkel/ Luu – iidne ja inspireeriv. https://koordikamber.ee/tooted-and-materjalid (12.06.2019) ↩︎
Heidi Luik. Luu- ja sarvesemed eesti arheoloogilises leiumaterjalis viikingiajast keskajani. Tartu Ülikool. Doktoritöö (2005) https://www.academia.edu/20497096/Luu-_ja_sarvesemed_eesti_arheoloogilises_leiumaterjalis_viikingiajast_keskajani. (12.06.2019) ↩︎
Elevandiluu – millise hinnaga? ”ÄRGAKE!” KEENIA-KORRESPONDENDILT https://wol.jw.org/et/wol/d/r37/lp-st/101998206#h=8. (27.07.2019) ↩︎
Plastik kui imiteerija. – Eesti Rahva Muuseum / 17. märts 2015. Karoliine Korol, konservaator https://blog.erm.ee/?p=6044 (24.06.2019) ↩︎
Monika Hint. Luust esemed: toormaterjal, töötlemistehnikad ja tootearendus. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Magistritöö (2013). http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/30723/hint_monika_2013.pdf (17.07.2019) ↩︎
Государственный художественный музей г. Ханты-Мансийск. Декоративно-прикладное искусство. http://www.hmao-museums.ru/museum/ghm/gallery/1794/?v=gallery#ci17101 (30.07.2019) ↩︎
Государственный художественный музей г. Ханты-Мансийск. Декоративно-прикладное искусство. http://www.hmao-museums.ru/museum/ghm/gallery/1794/?v=gallery%20-%20ci17101#ci17054 (30.07.2019) ↩︎
Eesti Muuseumide Veebivärav (MuIS). Narva Muuseum. Ajalooline kogu. NLM 1:51 Aj 1:51. https://www.muis.ee/museaalview/2440189 (30.07.2019). Museaali kirje juures olevad kujutised on muuseumipoolsed seisundifotod. Konserveerimisjärgseid fotosid pole muuseum hetkel veel lisanud. Konserveerimise dokumentatsioon ja kujutised edastatakse Kanuti poolt muuseumide Digihoidlasse). ↩︎
Kärt Hellermaa. Narva kunst Tallinnas. https://kultuur.postimees.ee/2520795/narva-kunst-tallinnas. (12.06.2019) ↩︎
Aleksandra Murre. Lavretsovide kunstikogu Narvas – tuntud või tundmatu? http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/lavretsovide-kunstikogu-narvas-tuntud-voi-tundmatu/. (12.06.2019) ↩︎
Tõnis Möldre. Lutheri vabrik kui Eesti mööblitööstuse teerajaja. https://www.aripaev.ee/uudised/2006/03/14/lutheri-vabrik-kui-eesti-mooblitoostuse-teerajaja (24.07.2019) ↩︎
Sülg (saliva) on inimesel süljenäärmete nõre, mis on keeruka koostisega, läbipaistev, värvitu ja kergelt leeliseline (pH 7…8). Sülg koosneb 98% veest ning sisaldab ka mukopolüsahhariide, ensüüme ja elektrolüüte. Sülje ensüümid on amülaas (süsivesikuid lõhustav ensüüm) ja lingvaallipaas (rasvasid lõhustav ensüüm). https://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%BClg (24.07.2019) ↩︎
Paula M. S. Romao, Adilia M. Alarcao, Cesar A. N.Viana. Human Saliva as Cleaning Agent for Dirty Surfaces. – Studies in Conservation 35 (1990), 153–155.
Toimetja lühikokkuvõte artiklist_: Paljud konservaatorid on eelistanud tundlike (maaling, kullaleht, keraamika jms) pindade puhastamisel kasutada sülge. Tavapäraselt toetutakse seejuures argumentidele, et selline puhastusviis kahjustab pinda minimaalselt või et seda meetodit on ikka kasutatud. Et anda sellele seisukohale teaduslik kinnitus ja võimalusel leida meetodi asemele rohkem hügieeniline töövariant, viidi läbi vastav uuringuprojekt, mida nimetatud artiklis kirjeldatakse. Viit kullatud ja polükroomset objekti (18. sajandist) testiti erinevate puhastuslahustega ja võrreldi nende puhastusefekti. Testlahusteks olid white spirit, iso-oktaan, tolueen, lahjendatud ammooniumhüdroksiid, sülg ja ensüüm α-amüloos. Proovidest ilmnes, et süljel oli valitud kemikaalide hulgas kõige „parem“ puhastusefekt. Sülje puhatusmehhanismi põhjendatakse esmalt sülje ensüümse toimega, teatud tüüpi pinnamustus lahustub paremini, kuna süljes olevad ensüümid katalüüsivad mustuse lagunemist ja teiseks on süljel puhastustoime, mis põhineb süljes sisalduva vee aktiivsusel. ↩︎Klaaskiudpliiats AUG1474.1 (maaletooja Elmatik OÜ, Männiku tee 104, Tallinn 11216). Terasvill n0000 LIBERON 100g (ehitusmaterjalide müügikett Ehituse ABC, OPTIMERA ESTONIA AS ) ↩︎