PIIRISSAARE VANAUSULISTE HARULDASE JA LUKSUSLIKU LITURGIAKÖITE KONSERVEERIMINE
Autor: Grete Ots, Tulvi-Hanneli Turo, Ruth Paas
Number: Anno 2019/2020
Rubriik: Konserveerimine
Sibulapeenarde, samovaritee ja keedetud suhkrumaiusega tuntuks saanud Peipsiveere vanausuliste elus juhtus 2016. aasta 16. mai öösel ootamatu ja kurb sündmus. Tulekahjus hävis Piirissaare kolm elumaja ja kannatada sai ka palvela. [ill 1] Viimases asus sealse koguduse väärtuslik kogu ikoone ja hinnaline raamatupärand, mis õnnestus siiski osaliselt päästa. 1 ⁽¹⁾ [ill 2]
Raamatupärandi kahjustuste hindamise ja köidete esmase kuivatamisega tegelesid kohapeal Rahvusarhiivi Tartu spetsialistid. Hilisemas köidete taastamises osalesid veel Tallinna Linnaarhiivi, Rahvusarhiivi Tartu ja Tallinna osakondade, Eesti Rahva Muuseumi, Tartu Ülikooli Raamatukogu ja Eesti Rahvusraamatukogu konservaatorid. 2 ⁽²⁾ , 3 ⁽³⁾, 4⁽⁴⁾
Üks haruldastest köidetest, mis tulest välja toodi, on 1633. aastal Moskvas trükitud evangeelium (aujärjepealne) – kunstimälestis, mille konserveerimist Kanutis käsitleb alljärgnev artikkel. 5⁽⁵⁾ , 6⁽⁶⁾
Vanausuliste traditsioonis on vaimulik raamat erilisel kohal, ka Vene õigeusu kiriku lõhestumine sai alguse just liturgilise kirjanduse reformist. Kõnealune evangeelium on trükitud enne 1653. aastal alanud reforme. Teos kuulub vanatrükiraamatute kullafondi, olles üks 145-st väljaandest, mis trükiti ajavahemikus 1631–1650 Moskva Raamatutrükikojas. 7 ⁽⁷⁾ , 8 ⁽⁸⁾
Evangeeliumi kuivatamine
Kustutusveest läbivettinud tekstiilkattega 500-leheküljeline köide vajas kiiret kuivatamist vältimaks deformatsioonide ja hallituskahjustuse teket. 9 ⁽⁹⁾Evangeelium toodi saarelt mandrile ja viidi juba 17. mail lüofiliseerimiseks Tallinna Ülikooli (TLÜ) Ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo teaduskeskusesse. [ill 3]
Evangeeliumi kuivatamine toimus konserveerimislabori külmkuivatis Sublimator 700. Külmkuivati töötsükkel kestis 36 tundi. Esmalt viidi läbi evangeeliumi eelkülmutamine vaakumkambris -20 oC kraadini. Sellele järgnesid erinevad soojendustsüklid infrapunakiirgusega. Iga soojendustsükli järel toimus taas eseme külmutamine. 10 ⁽¹⁰⁾ Töö teostas TLÜ arheoloogia teaduskeskuse konservaator Tarvi Toome. Köite vettinud ploki ja kaante deformatsioon oli pärast külmkuivatust minimaalne ning köite võis taas lukkumitega sulgeda. [ill 4], [ill 5]
Evangeeliumi kirjeldus
Luksuslik tammepuidust kaantega köide on kaetud punase siidsametiga, selle esikaanel on viis pronksist valatud ehisplaati. Neljal nurkplaadil on kujutatud nelja evangelisti ja keskplaat kujutab ristilöödud Kristust. [ill 6]
Kaante serv on köite seljapoolsel osal välispinnalt kumerdatud, ka siseküljel on kaaned servadest 10–15 mm ulatuses kumerdatud. Ehisplaadid on kinnitatud pikkade naeltega, mille otsad on kaane siseküljel tagasi pööratud. Köide on lukustatud kramplukkumitega, mis on kaunistatud taondtehnikas ringikujuliste musterdustega. Lukkumi keskel on südamekujuline avaus. [ill 7], [ill 8] Lukkumite vastused on kinnitatud esikaane välisserva, selleks on löödud naelad otse sametiga kaetud puitkaanele. Lukkumid on nahkrihmade küljes, mis kinnituvad tagakaanele. Rihmade jaoks on sametisse lõigatud avaused; rihmade otsad on kinnitatud naeltega kattesameti alla jäävasse süvendisse. Nahkrihmad püsivad lukkumi küljes needitud metallplaadikese ja kahe naela abil. 11 ⁽¹¹⁾ Köitel on säilinud kanga serva käsitsi valmistatud kaptaalid, mis on liimitud köiteploki seljale.
Köite eeslehtedeks on rohekates-mustades toonides käsitsi valmistatud marmorpaber, mille käänis on keeratud ümber esimese poogna, valtsitugevdus puudub. [ill 9] Peamiselt neljast paarislehest koosnevad poognad on õmmeldud linase niidiga viiele paelale. Algselt on sisuplokk olnud õmmeldud neljale köitmenöörile, mis on puittüübliga kaanele fikseeritud. Sisuplokk koosneb erineva paksusega kaltsupaberist. Kirillitsas tekst on teostatud punase ja musta trükivärviga. [ill 10] Lehtede järjestus on märgitud lehe recto poolele. Illustratsioonidega ja tühjadel lehtedel numbrid puuduvad. Evangeeliumi kolofoonis on andmed trükkimise aja ja koha kohta ning viimasel lehel sissekirjutus: Kniga Prestolnoe Evangelie... [ill 11]
Evangeeliumi seisund enne konserveerimist
Pärast külmkuivatust alustati köite konserveerimisega. Ilmnes, et köite seisukord ei olnud väga hea ka enne kustutusveest tulenevaid kahjustusi. Sisuplokk oli juba varasemalt liigniiskusest kahjustunud ja paber hallituse tõttu ulatuslikult pehastunud. [ill 12], [ill 13] Köites oli läbivalt väga palju erinevaid vahaplekke, mis olid muutnud paberi läbipaistvamaks ja hapraks. [ill 14] Lisaks oli köitel tugev masinaõli lõhn. Esines ka köitest lahti tulnud lehti. Siiski on evangeeliumi eest varasemalt hästi hoolitsetud, sest selles oli palju erinevaid paberiparandusi. Osad neist olid tehtud originaalilähedase kaltsupaberiga [ill 15], teised aga õhukese puittselluloos-paberiga, mis oli kahjuks kohati tekitanud uusi rebendeid. Mõnes üksikus kohas oli puuduolev tekst hoolikalt originaali jäljendades uuesti käsitsi kirjutatud. [ill 16] Ümberköitmise käigus oli tehtud hulgaliselt poogna selgade parandusi, mis olid praeguseks niiskuse tõttu osaliselt lahti tulnud.
Tulenevalt kahjustuste ulatusest otsustati köide täielikult konserveerida. [ill 17] Köiteplokk võeti paarislehtedeks lahti ning kõik lehed konserveeriti. Seejärel konserveeriti puitkaaned, kattekangas ning metallist osad.
Evangeeliumi ploki konserveerimine
Lisaks üldisele suurele paberi konserveerimise töömahule oli probleemiks ka vaha ja õli eemaldamine paberilt. Pinnapealsete vahatilkade ja plekkide kõrvaldamiseks oli kõige sobivam mehaaniline puhastus skalpelliga. Kogu paberit katva õli eemaldamiseks prooviti kahte erinevat varianti. Esmalt prooviti õli ja ka paberi pinnal oleva vaha eemaldamiseks heksaani kompressi. 12 ⁽¹²⁾
Katse tehti paarislehel kolmes erinevas kohas 2×3 cm suurusel alal. Katse koha alla ja peale pandi filterpaber, millele tilgutati heksaani. Seejärel kaeti koht kilega ning selle peale asetati raskus. Kompress jäeti seisma 5 minutiks. Pärast filterpaberite eemaldamist ei olnud koheselt midagi näha, kuid umbes minuti möödudes muutus katsealune koht tunduvalt heledamaks ja ei olnud enam nii läbipaistev kui enne. [ill 18] Kuna tulemus oli hea, tehti sama töötlus tervele lehele. Seegi tulemus vastas eespool kirjeldatule. [ill 19]
Vahetult pärast heksaaniga töötlemist märgtöödeldi lehte veevannis. Testi käigus võrreldi ka laguproduktide eraldumist paberist. Heksaaniga töödeldud paberist eraldus tunduvalt rohkem kollast kui töötlemata paberist.
Hoolimata väga heast tulemusest otsustati suuremahulisest heksaaniga töötlemisest loobuda, kuna terviseriskid oleksid olnud liiga suured. Heksaani kasutati ainult üksikute suuremate vahaplekkide eemaldamiseks.
Tervisesõbralikumat lahendust otsides märkasid konservaatorid, et ühekaupa paberite vahele asetatud poognad olid tekitanud kattepaberile hulganisti õliplekke, ilma et neile oleks mingit raskust peale asetatud. Sellest tuli idee panna kõik lehed ühekaupa filterpaberite vahele ning seejärel nõrka pressi, et eemaldada õli paberist mehaaniliselt. [ill 20] Filterpabereid vahetati mitme kuu jooksul korduvalt. Esmalt tehti seda tihedamalt, kuna paberist eemaldus rohkem õli, ning lõpupoole harvemini, kuna õli liikumine paberisse oli väiksem. Protsess lõpetati, kui filterpaberile ei jäänud enam õliplekke. Selle protsessi tulemusena muutus paber silmnähtavalt tugevamaks ja vähem läbipaistvaks ning kadus õlist tulenev lõhn. Õli “väljapressimise” meetodit rakendati kõigil lehtedel.
Pärast kuude pikkust õli eemaldamist jätkus konserveerimise protsess märgtöötlusega. Kuna paljud lehed olid siiski haprad, otsustati need pesta Holytexist tugikottidesse pakendatult. Selleks õmmeldi iga leht enne pesu käsitsi suurte pistetega kahe Holytexi kihi vahele. See võttis küll natuke lisaaega, kuid muutis pesemise ohutumaks ja kiiremaks, kuna enamikku lehti oli võimalik märgtöödelda vannis. [ill 21] Ainult üksikud esimese ja viimase poogna fragmentidena säilinud lehed pesti vaakumlaual. Kõige viimaseks jäeti varasemalt hoolikalt parandatud ning käsitsi kirjutatud osadega lehed. Kohe alguses otsustati, et põnevamad ja köidet mittekahjustavad parandused jäetakse alles. Testiti ka käsikirjaliste lisanduste tinte, mis kõik osutusid veetundlikeks ja olid enamasti kantud lehe mõlemale poolele. Seda arvestades oleks nende vaakumlaual pesemisel olnud oht, et osa tinti kaob või emigreerub lehe teisele poolele. Samuti oli raske ennustada, kuidas oleksid märgudes käitunud erinevad kokku kleebitud paberid. Seega otsustati autentsuse säilitamise eesmärgil kõnealused lehed eriti hoolikalt kuivpuhastada ning vajadusel vanad paigad toestada.
Järgmiseks sammuks oli ülejäänud ploki liimistamine ja parandamine. Liimistamiseks kasutati 0,5% želatiinliimistust, mis kanti peale pintsliga. Liimina kasutati nisutärkliseliimi. Enamus lehtedest parandati märjalt ja käsitsi valguslaual. Toestamiseks kasutati kolme erineva paksusega jaapani paberit – 5 g/m², 9 g/m², 11 g/m². Suuremad kaod täideti sobiva tooni ja paksusega kaltsupaberist paranduspaberiga. Kuna paljud kahjustused esinesid kogu köite ulatuses, oli oluline jälgida, et parandused oleksid võimalikult täpsed ja ei tekitaks köitele paksendusi. Eriti tähtis oli seda jälgida poogna selgade osas, sest peaaegu kõik paarislehed vajasid murdekohalt toestamist. Kui ei olnud väga ulatuslikku kadu, siis loobuti kaltsupaberiga täitmisest ning paarislehti toestati murdekohalt vaid jaapani paberiga. Köite jaluses oli paber kohati väga habras, eriti hallituskahjustustega alal, kus paber tuli suures osas 5 g/m² jaapani paberiga toestada.
Kuid esines ka ulatuslikult pehastunud ja fragmentaarseid lehti, mille puhul otsustati, et nende konserveerimiseks on parim paberi valamise meetod. Kuna Kanutis selline võimalus puudub, kasutati Rahvusraamatukogu konserveerimisosakonna paberivalamismasinat. [ill 22] Paberivalamine võimaldab kiirelt ja ühtlaselt täita ulatuslikud kaod ja taastada lehe formaadi. [ill 23] Lisaks täidab paberimass ka kõige väiksemad hallituse tekitatud lõhed ühtlaselt, muutes paberi tugevamaks. Peale viltide ja hiljem kartongide vahel kuivamist viimistleti lehtede servad ning jaotati paarislehed taas poognatesse. [ill 24], [ill 25] Köiteploki paberi konserveerisid Grete Ots ja Kaisa Milsaar.
Samal ajal oli tööd alustanud tekstiilikonservaator, kes eemaldas evangeeliumi puitkaantelt kanga.
Evangeeliumi kaanetekstiili konserveerimine
Evangeeliumi puitkaante kattematerjaliks on mustrita, ühetooniline punane puuvillasel lõimel siidsamet, mille karusel olid silmnähtavad kahjustused. [ill 26] Kangas otsustati konserveerida ja mitte asendada uuega.
Kanga siseküljel olid (puidu-)tolm, õli- ja liimiplekid, kanga välimisel poolel aga kulumisjäljed, rebendid, õli- ja vahaplekid. Eriti tihedalt oli väikeste vahaplekkidega kaetud tagakaane alumine osa. [ill 27] Kanga värv oli luitunud, kontrastselt tuli originaali toon esile metallmanuste alla jääval riideosal. Evangeeliumi selja ja välisservade murdekohtades oli sameti karus tugevalt kulunud ja suures osas üldse puudu, mistõttu olid paljastunud kanga puuvillased lõimeniidid. Tekstiil oli kohati ka rebenenud. Samet oli kaane servadel kaetud paksu ja tihke mustusekihiga, mis tõenäoliselt oli segu küünlarasvast, õlist ja käte rasust. Kasutamisest tingituna oli kangas kaotanud palju oma algsest elastsusest ja tugevusest. Metallmanused olid kinnitatud kaanele naelte abil, mis olid tekstiili läbistades tekitanud kattesse hulga väikseid auke.
Tekstiili puhastamiseks teostati esmalt kuivpuhastus tolmuimeja miniotsikutega. Samaaegselt eemaldati lokaalselt õhukese metallspaalti abil lahtised küünlarasva plekid, mis ei olnud tugevalt kangale kinnitunud. Seejärel puhastati tekstiil õli- ja vahajääkidest. Selleks asetati riie filterpaberi pakile ja töödeldi plekke White spirit’iga niisutatud vatitampooniga. Lahusti pehmendas plekke ja „jooksutas“ vaha filterpaberisse; protseduuri korrati korduvalt, kuni filterpaber jäi puhtaks.
Sarnase tehnikaga puhastati kaante murdejoontele ladestunud mustus. Kogu kanga üldpuhastus teostati nõrga tõmbe all vaakumpesulaual, nii säilitas kangas oma mõõtmed ja ei vajanud hilisemat sirutamist. Rebendite paikamiseks fikseeriti sameti pahemale poolele sarnast tooni siidkangas. [ill 28] Kattekanga konserveerisid Ruth Paas ja Anna Ženkevitš.
Evangeeliumi köite konserveerimine
Konserveerimise alustuseks demonteeriti tammepuidust kaaned, ehisplaadid ja habras samettekstiil. Esmalt eemaldati mehaaniliselt 2 cm pikkused vasknaelad, mis olid läbi kaante löödud ja hoidsid koos vaskplaate. Naelte otsad olid tagasi pööratud kaane siseküljel. Järgnevalt eraldati puitkaantelt kuivalt sametkangas, avades kangast spaatliga ettevaatlikult kaane verso poolel ja edasi recto poolel. Puitkaaned kuivpuhastati pehme pintsliga. Kahjustatud kaante servad ja nurgad freesiti välja freespingi abil, valmistati uued osad ja monteeriti tisleriliimiga Titebond. 13 ⁽¹³⁾ [ill 29] Puitkaaned konserveeris Mart Verevmägi.
Hiljem lihviti kaante servad ja teravad nurgad käsitsi liivapaberiga kumeramaks ja ümaramaks, et vältida kaante sametiga katmisel kanga kahjustumist. Ehisplaadid puhastati pintsliga kuivalt ja pesti sooja seebiveega puhtaks. Viimane plaatide pinnapuhastus teostati atsetoonis niisutatud vatipulgaga.
Marmoreeritud eeslehed eemaldati kaante sisekülgedelt mehaaniliselt, pesti söefiltreeritud kraaniveega ja liimistati 0,5%-lise želatiinilahusega. [ill 30] Lehed toestati verso poolelt esmalt loorpaberiga ja liimiti seejärel hallikasmusta tooni jaapani paberile Satogami; liimiks kasutati nisutärkliseliimi. [ill 31] Kaane siseküljele kinnituvale paberi osale ehk spiilile liimiti lisaks eelpool mainitud kihtidele õhuke arhiivipüsiv kartong, et ühtlustada kaane siseküljel olevaid õnarusi ja sametkanga paksusest tekkivat kõrgendust. Plokki ja kaasi hoiavad koos köitmenöörid, kattematerjal ning kaane ja ploki liimühendus. Kuna kaantel on rasked metallplaadid ja kaane liikumine ohustab valtside seisukorda, otsustati lisada 6 cm laiune mustast kalingurist tugevdustekstiil – seba. Seba pöörati ümber eeslehe ja esimese trükipoogna serva ning liimiti nisujahukliistriga teise poogna servale.
Järgnevalt komplekteeriti poognad õigesse järjekorda ja liimiti üksiklehtedele jaapani paberist ribad, et need omakorda kaksiklehtede käänisele liimida. Sellega võimaldatakse lehel täielikult avaneda. Ühtlasi teostati komplekteerimise käigus ilmnenud või tekkinud väiksemate rebendite ja lahtitulnud osade parandus. Seejärel asetati lehed nädalaks ajaks köitepressi laudade vahele. Köiteploki õmblemiseks seati valmis köiteraam. Selleks valmistati linasest nöörist neli kaksikköitmenööri, mis pingutati köiteraamile. [ill 32] Poognad õmmeldi ükshaaval kringelpistes linase niidiga. Õmblemise käigus jälgiti hoolikalt, et ploki üks pool ei kasvaks teisest paksemaks ja et plokk oleks peale õmblemist ühepaksune. Ploki paksuse kasv oli tingitud sellest, et paberi kahjustused esinesid valdavalt ploki ülaosas ja seetõttu oli see juba enne õmblema asumist paberiparanduste tõttu veidi paksem.
Järgnevalt liimiti nisujahukliistriga horisontaalsuunaliselt esimene täpselt plokiselja laiune jaapani paberist tugevdusriba (30 g/m2). Seejärel liimiti vertikaalsuunaliselt ploki seljale köitmenööride vahele jaapani paberist tugevdusribad, mille otsad ulatusid mõlemalt poolt 4–5 cm üle ploki selja laiuse. Need lahtised otsad liimiti hiljem puitkaante sisekülgedele, et tugevdada ploki ning kaante ühendust. Kaptaalid, mis olid punutud kahevärviliste niitidega tekstiiliga toestatud aluskaptaalile, puhastati ja lahtised niidiotsad kinnitati. Kuna algselt oli kaptaalidel kasutatud erinevaid toestustekstiile, siis nüüd toestati kaptaalid vastavalt linasele ja puuvillasele kangale. Kaptaalid liimiti nisujahuliimiga ca 5 cm laiuselt ploki seljale ja kaptaali “kõrvad” liimiti puitkaante väliskülgedele. [ill 33], [ill 34], [ill 35], [ill 36]
Viimase paberikihina liimiti üle köitmenööride horisontaalsuunaliselt piki ploki selga tugev, plokist 4 cm laiem jaapani paber.
Ploki seljale liimitud viie jaapani paberist riba “kõrvad” liimiti kaante sisekülgedele. Ribade kuivades kontrolliti, et kaaned püsiksid ploki suhtes õigel kaugusel. Seejärel keerati köitmenööride otstesse paberteip, et nööre oleks hõlpsam aukudest läbi tõmmata. Köitmenöörid pisteti läbi topeltaukude kõigepealt kaante välisküljelt sissepoole ja siis uuesti väljapoole – kahe augu vahele oli jäetud mõne millimeetri sügavune uure. Köitmenööride kinnitamiseks löödi aukudesse väikese haamriga originaalsed koonuselised puittüüblid, täites augud eelnevalt Evacon liimiga. 14⁽¹⁴⁾ [ill 37], [ill 38] Ainult tüüblitega köitmenööre kinnitades võib tüübel liikuvaks jääda, mõni nöör võib pingutuda rohkem ja mõni vähem, nööridesse võib jääda pinge või lõtk sisse. Samuti võib kaas jääda üla- ja alaservas liikuma. Kui kaaned ja köiteplokk olid tugevalt ja kindlalt fikseeritud, oli järgmiseks tööks manuste kinnitamine ja kaante katmine kangaga.
Lukkumite konserveerimine ja paigaldus
Lukkumid puhastati õrnalt 0000 terasvillaga. Ühe lukkumi kinnitusplaat oli roostetanud ja vajas väljavahetamist. Uue kinnitusplaadi valmistas ja neetis Helmut Välja. Kõik lukkumite detailid kinnitati vasknaeltega vastavalt originaalsele kinnitusviisile ja enne kaante katmist sametkangaga. Kõigepealt kinnitati neetimistehnikat kasutades nahkrihm haagiosa ja taastatud kinnitusplaadi vahele. Seejärel kinnitati köite esikaanele väikeste naeltega haakide vastused. [ill 39] Lõpuks kinnitati nahkrihmad tagumisele kaanele, kontrollides hoolikalt lukkumite pinget. [ill 40]
Kaante katmine tekstiiliga
Kuna nahkrihmad olid kinnitatud otse evangeeliumi puitkaanele, siis olid juba algselt nende jaoks sametkanga sisse lõigatud pilud. Konserveeritud sametkangast kaantele liimides lõigati nüüd taustakanga sisse pilud samal eesmärgil. Järgnevalt kaeti nisutärkliseliimiga sametkanga servad, mis keerati ümber kaante. Kaante välisküljel jäeti tekstiil liimivabaks. Kaane nurkades liimiti kangas tekstiilköitele omaselt veidi ülestikku, et vältida hilisemat võimalikku lahtikuivamist. Valtsi juures tehti kangasse sisselõige, et kanga tagasipööratud osa oleks võimalik kaane siseservale liimida. Selleks lõigati tekstiili sisse 2 cm pikkused avad, jättes servast 1 cm lahti lõikamata. [ill 41]
Köite seljaroots valmistati kahekordsest paksemast ja tugevamast jaapani paberist, et anda seljale pisut vormi, aga samas vältida jäikust. Seljarootsu ei liimitud vastu tekstiili. Rootsu hoiab õiges asendis kanga tagasipööratud servale kantud nisutärkliseliim. [ill 42]
Ehisplaatide kinnitamiseks määrati nende õiged asupaigad. Kui kaanel olevad suured augud langesid kokku puuritavate aukudega, tikutati neid vajadusel puutikkudega ja täideti minimaalse koguse Evacon liimiga. Seejärel asetati kaane ja köiteploki vahele metallplaat ning 1 mm puuriga puuriti kaane sisse väikesed augukesed. Plaat kinnitati vaskkruvidega. [ill 43], [ill 44], [ill 45] Parempoolne ehisplaat ei kinnitunud tasapinnaliselt kaanele ja ühe nurga alla tekkis 3 mm õhuruum, üks plaadi nurk „jäi õhku”. Kõrgenduse tekitas lukkumi vastuse kinnitus esikaanel. Olukorra lahendamiseks lõigati papist 4×4mm suurune ja 3 mm paksune kõrgendus, mis kaeti punast tooni siidiga ja liimiti plaadi tagumisele küljele. [ill 46]
Kaane sisekülgedele liimiti nisujahukliistriga õhemast rohekaspruunist kartongist täidised, et tasandada sametkanga paksusest tekkinud reljeefsust ja kaane sisekülje ebatasasusi. Seejärel liimiti kaante sisekülgedele kalingurist seba. [ill 47] Kontrolliti sulgurite haakumisvõimet, et kramplukkumid oleksid suletuna piisava pinge all ega kukuks lahti. Kõige lõpuks liimiti kaante sisekülgedele originaalspiilid – konserveeritud ja taustatud marmorpaber. Köite konserveeris Tulvi-Hanneli Turo.
Põlevast palvelast päästetud äärmiselt väärtuslik evangeelium on taastatud esialgsel kujul. [ill 48] Kustutusveest tekkinud kahjustused on likvideeritud ning evangeeliumi plokk, kaanetekstiil ja köitekonstruktsioon konserveeritud. Evangeeliumi on võimalik taas uurida ja eksponeerida. Selleks on parim viis asetada köide seda toetavale vahtplastist raamatuhällile. [ill 49] Köide on pakendatud arhiivipüsivast kartongist säilituskarpi ning ootab oma aega, et naasta Piirisaarele.
Eesti paberi- ja köitekonservaatoritel on ka varasemaid kokkupuuteid vanausuliste raamatutega. 2006. aasta algul korraldas Kasepää vald riigihanke Raja vanausuliste koguduse raamatukogu 172 raamatu ja käsikirja konserveerimiseks-restaureerimiseks ning tagatiskoopiate valmistamiseks. Riigihanke võitjana alustas mahuka projekti juhtimist Ennistuskoda Kanut, tööd teostati aastatel 2006–2007. Projekti käigus tutvuti Peipsiääre vanausuliste ajaloo ja põneva raamatupärandiga, mille hulgas on ka 16.–17. sajandi kirillitsatrükised – eranditult kõik need vanatrükised on haruldased. 15 ⁽¹⁵⁾
Viited
Kristina Aas. Piirissaare palvela ikoonid – põlengust restaureerimiseni. – Renovatum Anno 2019/2020 https://renovatum.ee/autor/piirissaare-palvela-ikoonid-polengust-restaureerimiseni (vaadatud 09.11.2020) ↩︎
Eve Keedus, Heli Märtin, Liis Turnau, Jaan Lehtaru, Tulvi Turo, Silli Peedosk, Tiia Nurmsalu, Urve Kolde. Salvaging and Conservation of Fire-Damaged Prayer Books of Piirissaare Old Believers Congregation. – https://www.renovatum.ee/en/node/485 ↩︎
Alar Läänelaid, Tulvi-Hanneli Turo. Vanausuliste püharaamatu kaaned tõid üllatava avastuse. – https://heureka.postimees.ee/6794251/vanausuliste-puharaamatu-kaaned-toid-ullatava-avastuse, http://www.horisont.ee/arhiiv-2019/Horisont-4-2019.pdf ↩︎
Jaan Lehtaru. Piirissaare palvemaja raamatute päästmine ja konserveerimine. https://blog.ra.ee/piirissaare-palvemaja-raamatute-paastmine-ja-konserveerimine/ ↩︎
Evangeelium. Moskva: Petšatnõi Dvor, 30. IX 1633 (1.XI.7141 – 30. IX.7142) Mihail. Filaret 2. 4–14, 16–495 l. Trükiandmed kolofoonis (l 492–495): Esimesed kolm lehte esitatud fragmentidena. 4 leht gravüür (evangelistid), päisliistud, initsiaalid, raamid küljel, embleem krutsifiksiga (l 419 p). 18. sajandi köide: punane samet pronksist ehisplaatidega (evangelistid, krutsifiks keskel). Lehel 495 p 17. sajandi sissekirjutus. (Zernova Nr 99). Viimasel lehel sissekirjutus: Книга Престольное Евангелие. Prinadležit Želatšenskoi obšinõ za No 31. Predsedatel, sekretar S. Kobõlkin. 1925vo goda Janvar 30vo dnja. A. S. Zernova. Knigi Kirillovskoi petšati izdannõje v Moskve v XVI–XVII vekah. Svodnõi katalog. Moskva, 1958. Piirissaare sametköite kirje koostas Larissa Petina Kanutis 10.11.2020. ↩︎
Mälestise reg nr 21742. https://register.muinas.ee/ ↩︎
Nadežda Morozova. Eesti vanausuliste kirjalik pärand. Tartu, 2015. ↩︎
Irina Külmoja. Eesti vanausulised, nende kombed ja keel. – https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/eesti-vanausulised-nende-kombed-ja-keel/ ↩︎
Heige Peets. Materjalide märgumine ja kuivatusmeetodid. – Renovatum Anno 2004, lk 76–78. – https://evm.ee/uploads/files/renovatum_2004.pdf (vaadatud 09.11.2020) ↩︎
Ese läbis järgmised soojendustsüklid:
Rõhk 4 mbar - Ir temperatuur + 100 kraadi – min. kestvus 600 minutit
Rõhk 3 mbar - Ir temperatuur + 120 kraadi – min. kestvus 240 minutit
Rõhk 2 mbar - Ir temperatuur + 150 kraadi – min. kestvus 240 minutit ↩︎Evangeeliumi detailide mõõtmed:
Tammepuidust puitkaaned – 198×320 mm, paksus 8 mm, servades 3 mm. Kaane sisekülgede kumerdus 10–15 mm ulatuses. Pronksist nurkplaadid 90×115 mm, keskmine ehisplaat 165×140 mm. Lukkumid 52×30 mm, nahkriba laius 25 mm, metallist kinnitusplaat 34×16 cm ja lukkumite vastused esikaanel 28×15 mm. ↩︎n-Heksaan C6H14 on mittepolaarne lahusti, mis lahustab hästi rasvu, õlisid, parafiini. Kemikaal ei seo endaga paberis olevat niiskust (ei kuivata paberit). Töötlemisel ei jäta paberisse oreoole. Kemikaali kiire lenduvus raskendab plekkide jms eemaldamist, lahusti „lahkub“ süsteemist enne, kui jõuab „tööle hakata“ – soovitav on töötada kompressmeetodil. Kemikaal on toksiline ja töötlemisel tuleb kasutada isikukaitsevahendeid ja kohttõmmet. (Toimetaja märkus.)
Heige Peets. Lahused ja lahustumisprotsess konserveerimises. Loengukonspekt, 2004. https://evm.ee/uploads/files/loeng13.pdf ↩︎Külmliim Titebond (Kremer-Pigmente, Saksamaa). Titebond Liquid Hide Glue on esimene vedelal kujul "kondi"liim, mis ei vaja kokkusegamist ega kuumutamist. Sobib suurepäraselt antiiksete ja vanade mööbliesemete restaureerimiseks, kaasaaegse mööbli ja muusikariistade valmistamiseks. – http://www.coloratum.ee/titebond-liimid.html ↩︎
Evacon R Conservation Adhesive (eva). Veeslahustuv, plastifikaatoreid mittesisaldav valge emulsioon. (eva: ethylene-vinylacetatecopolymer emulsioon). ↩︎
Urve Kolde, Ave Tarvas, Larissa Petina, Heige Peets. Raja vanausuliste koguduse raamatukogu raamatute ja käsikirjade konserveerimine. – Renovatum Anno 2010, lk 28–32. – https://evm.ee/uploads/files/renovatum_2010_a.pdf ↩︎