PÄRGAMENT KIRJUTUSMATERJALINA
Autor: Mari Siiner
Number:Anno 2017/2018
Rubriik: Digiteerimine
Tänaseni säilinud, ligi paarituhande aasta vanused pärgamentürikud on oma pikaealisusega loonud igati põhjendatud ettekujutuse pärgamendist kui salapärasest ja imelisest kirjutusmaterjalist [ill 1].
Algselt ainult loomset päritolu materjali märkinud terminid „pärgament“ ja „vellum“ 1 ⁽¹⁾on tänaseks saanud ka paljude teiste kvaliteetsete, vastupidavate ja hoopiski mitte loomsete materjalide sünonüümiks. Nii näiteks kasutatakse mõistet pärgamentpaber ehk pärgamiin erinevate paberisortide nimetusena: selleks võib olla plastifitseeritud puuvillakiust paber (paper vellum), kuumuskindel paber, naftabituumeniga immutatud papp (pärgamiin), taimset päritolu üksnes osaliselt või rohkemal määral läbipaistev paber (pärgamentpaber). Mõistagi on seetõttu tekkinud hulgaliselt segadust terminite tõlgendamisel. Terminoloogiline segadus kipub olema seda suurem, mida väiksemad on algteadmised pärgamendist kui eriliselt töödeldud loomset päritolu materjalist. Käesolev lühiülevaade aitab selgitada pärgamendi kui eripärase loodusliku kirjutusmaterjali olemust ja selle kasutamise ajaloolist tausta.
Töödeldud naha esialgne ladinakeelne nimetus memranae asendus hiljem nimetustega repyapsivi, charta (õhuke leht) ehk pergamena. Viimasest on aja jooksul tuletatud sõnad parchment (ingl k), parchemin (pr k) ning eestikeelne pärgament.
Pärgamendi saamis- ja arengulugu on tihedalt seotud nii nahatöötlemisoskuste arenemise kui kirja leiutamise ja levikuga. Kirjutamiseks vajaliku alusmaterjali valik sõltus erinevates piirkondades suurel määral kohalikest looduslikest tingimustest ning kirjutamisoskuse üldisest edenemisest.
Erineval viisil töödeldud naha kasutamine kirjutamiseks ulatub arvatavasti Egiptuse vaaraode dünastiate-eelsesse perioodi. Koos kivi, puu ja luuga oli nahk üheks esimeseks alusmaterjaliks umbes 5000 aastat tagasi (3200–3000 eKr) kirja pandud algelistele hieroglüüfidele. 2⁽²⁾ Vanimad säilinud nahast kirjarullid pärinevad Keskmise riigi ajajärgust (2055–1650 eKr).3⁽³⁾ Need on haruldased leiud, kuna sel perioodil ei olnud loomanahk Egiptuses enam levinud kirjutusmaterjal – tollal kasutati selleks juba põhiliselt papüürust.
Erinevalt Egiptusest oli paljudes teistes Lähis-Aasia piirkondades (Süürias, Pärsias), Rooma-Kreeka aladel ja Palestiinas papüüruse kõrval kirjutusmaterjalina kasutusel ka loomanahk ning seda kuni pärgamendi massilise valmistamise alguseni 2. sajandil eKr. Samaaegselt piltkirja vormistamisega savitahvlitele kasutasid nahka kirjutusmaterjalina ka babüloonlased ja assüürlased.
Esimesed kirjeldused naha parkimisviiside kohta loomsete (üdi, ajud, rasv jm) ja taimsete (lehed, juured, puukoor jm) parkainetega pärinevad Vana-Idamaa kõrgkultuuride, sh Babüloonia ja Egiptuse tsivilisatsioonide kirjalikest allikatest u 2000–1600 eKr.
Suur muutus loomanaha töötlemisel kirjutusmaterjaliks toimus hellenismiajastul (323–30 eKr) ning oli eelkõige seotud sellel perioodil aset leidnud kultuuri ja teaduse kiire arenguga. Hellenistlike kuningriikide pealinnades tekkisid teaduskeskused ja raamatukogud. Olulisteks kultuuri- ja teaduskeskusteks kujunesid Aleksandria Egiptuses, Pergamon Väike-Aasias ning Antiookia Süürias.
Hellenistlike riikide majanduslik õitseng 3. sajandil eKr asendus peagi üha süveneva poliitilise ja majandusliku kriisiga. Vahemere piirkonnas algas sõdade ja valitsejate vaheliste tülide ajastu, millesse sekkus üha sagedamini ka Rooma Vabariik (nt Makedoonia-Rooma sõjad). Rivaliteet Egiptuse kuninga Ptolemaios V Epiphanese (valitses 204–181 eKr) ja Pergamoni kuninga Eumenes II (valitses 197–159 eKr) vahel viis selleni, et kui Pergamoni raamatukogu laiendamiseks vajati suures koguses egiptuse papüürust, keelas kuningas Ptolemaios selle müügi Pergamoni.
Seetõttu oldi Pergamonis sunnitud jätkuvalt tarvitama kirjutusmaterjalina nahka. See omakorda tekitas vajaduse täiustada naha töötlemise oskusi, et parandada selle kvaliteeti. Lõpptulemusena hakati Pergamonis kasutama uut naha töötlemisviisi, mis muutis selle kui kirjutusmaterjali omadused oluliselt paremaks. 4⁽⁴⁾ Uudsel moel töödeldud nahka hakati nimetama selle kunagise suurima tootmiskeskuse Pergamoni linna (tänapäeva Bergama Türgis) järgi. Kreeka ja ladina keeles tähendabki sõna „pärgament“ otsetõlkes „pärineb Pergamonist”.
Kui seni kasutati kirjutamismaterjalina loomsete ja taimsete parkainetega töödeldud nahka, siis uue töötlemisviisi puhul loobuti traditsioonilistest parkimisvõtetest. Pärgamendi kõrge kvaliteedi tagas toornahkade hoolikas valik ja tööprotseduuride (tehnoloogia) allutamine täpselt järgitavatele reeglitele (metoodika). Võrreldes tavapärase parkimisega oli naha pärgamendiks töötlemisel oluliseks muudatuseks kustutatud lubja mitmekordne kasutamine (enne ja peale karvade eemaldamist), korduv nahapinna mehaaniline töötlemine ning raamil kuivatamine ja sirutamine.
Pärast lubjaga töötlemist pesti nahk hoolikalt töötlusjääkidest. Järgnes mitmekordne kraapimine mõlemalt poolelt ning venitamine, millega muudeti nahk üle kogu pinna ühtlaselt õhemaks. Lisaks kraapimisele võeti naha ühtlaseks õhendamiseks ning pindmise või alumise kihi tervikuna eemaldamiseks kasutusele mehaaniline lõhestamine (ingl k splitting) – tänu naha struktuuri moodustavate kihtide erinevatele omadustele on võimalik neid üksteisest lahutada, mistõttu saab töödeldavat nahka lihtsate mehaaniliste töövahenditega kergesti üle kogu pinna lõhestada. Märg nahk pingutati kuivatusraamile, mis toimis samal ajal ka venitusraamina. Kuivamise käigus toimus jätkuvalt naha õhendamine, seejuures seda pidevalt pingutades [ill 2], [ill 3], [ill 3a]. Mida pikema aja jooksul venitamine toimus ja mida ühtlasemalt nahka kõigist servadest pingutati, seda kvaliteetsem tulemus saadi. Kirjutusmaterjali veelgi siledamaks ja tinti paremini siduvamaks muutmiseks hõõruti selle pinda enne lõplikku kuivamist kriidi- ja pimsipulbri seguga. Selline tehnoloogia andis väga häid tulemusi – ühtlase paksusega painduv õhuke nahk oli kergesti rullikeeratav, pindade mõlemapoolne töötlus ning lõppviimistlus võimaldasid aga kirjutada teksti naha mõlemale (recto, verso) poolele.
Katseid loomanahast sarnast kirjutusmaterjali valmistada on tehtud ka mujal. Nii näiteks on leitud 8. sajandist eKr pärinevaid pärgamendilaadselt töödeldud kaamelinahast fragmente Hebroni (tänapäeva Jordaania) aladelt. 5⁽⁵⁾
Vanimaks tekstiga pärgamendiks arheoloogilise leiuna on ilmselt Rooma Süüria provintsi Dura-Europos (tänapäeva Süürias Salhiyé küla lähedal) kindluse arheoloogiste kaevamiste käigus 1923. aastal leitud pärgamendirullid, mis on dateeritud aastatesse 165–170 pKr. 6⁽⁶⁾
Kõrgekvaliteedilise pärgamendi massilise valmistamise ja kasutuselevõtu au ja kuulsus kuuluvad aga kindlalt Pergamonile.
Kuna pärgamendi valmistamiseks kasutatav tooraine oli kättesaadav kõikjal, andis see pärgamendi levikule olulise eelise papüüruse ees. 3. sajandiks muutus pärgament ka Euroopa aladel põhiliseks kirjutusmaterjaliks.
Teiseks pärgamendi eeliseks oli võimalus teksti parandamiseks naha pinnalt kiri maha lihvida, mistõttu sai seda taaskasutada [ill 4], [ill 5]. 7⁽⁷⁾
Ka peale 12. sajandit, mil pärgamenti kasutati kirjutusmaterjalina samaaegselt kaltsupaberiga, püsis selle kui haruldase ja vastupidava materjali hea maine. Nii näiteks läks õhuke painduv pärgament eriti moodi rikkalikult illustreeritud ning kulla ja hõbedaga kaunistatud käsikirjaliste köidete, kaartide ja dokumentide valmistamisel [ill 6],[ ill 7], [ill 8], [ill 9],[ill 10], [ill 11]. Sama suund jätkus läbi kogu keskaja ning ka hiljem, peale paberi kasutuselevõttu ja trükikunsti leiutamist.
Samas oli pidevalt suurenev nõudlus pärgamendi järele tinginud juba alates 6. sajandist mõningase kvaliteedi languse selle valmistamisel. Oluline kvaliteedilangus toimus 15.–16. sajandil, kui pärgamentdokumentide tarbeks kasutatava materjali puhul piirduti sageli vaid nahapinna ühepoolse mahalihvimise ja lõpptöötlusega.
Kuna veel 16. sajandilgi trükiti olulisi, ohtralt kaunistatud raamatuid pärgamendile, tekkis vajadus kirjapärgamendi töötluste edasiarendamise järele. Nii näiteks patenteerisid raamatuköitjad The Edwards of Halifax 1780. aastal tehnoloogia läbipaistva pärgamendi valmistamiseks. Läbipaistvus saavutati mitte ainult venitamise ja nahakihtide mahalihvimisega, vaid ka naha alumise poole töötlemisega potase lahusega (K2CO3). 8⁽⁸⁾
16. sajandiks oli paber Euroopas juba levinuim kirjutusmaterjal, 9⁽⁹⁾ kuid pärgamendi valmistamise oskused ja pikaajaline säilivus kindlustasid selle ulatusliku kasutamise tähtsate dokumentide vormistamisel veel mitmeks sajandiks. Kaasajastatud kujul toodetakse ja kasutatakse pärgamenti veel tänapäevalgi.
Pärgamendi sajanditepikkuse kasutamise heaks näiteks on Suurbritannia, olgugi et riigi üldiste valitsemiskulude kärpimise tõttu on tegemist tasapisi hääbuva traditsiooniga. Ühendkuningriigi parlamendi seadusaktid vormistatakse pärgamendile juba alates 1272. aastast. Ligi kuuesaja aasta jooksul, kuni aastani 1850, vormistati seadusaktid käsikirjaliselt vellumist pärgamendirullidele. Kõige pikem pärgamendirull – 348 m (ligi veerand miili) – vormistati 1821. aastal. Alates 1850. aastast trükiti koodeksite või voldikutena vormistatud parlamendi dokumendid pärgamendile kahes eksemplaris. See traditsioon püsis kuni 2016. aastani. 10⁽¹⁰⁾
Parlamendi keskaegsete käsikirjaliste pärgamendirullide kogumikke on 18. sajandil ümber trükitud paberile ning tänapäeval on need vormistatud ka elektrooniliselt CD-ROMile – ”The Parliament Rolls of Medieval England.“ Pärgamendirullide tekstid on tõlgitud, transkribeeritud koos juurdelisatud ajalooliste ülevaadetega ja tehtud kättesaadavaks ka online versioonis. 11⁽¹¹⁾ Digiajastu ja majandusliku kokkuhoiu eesmärkidest lähtuvalt plaanitakse aga nüüd asendada pärgament pikaajaliselt säiluva arhiivipaberiga. Parlamendi Lordide Koja hinnangul võimaldaks üleminek arhiivpaberile kokku hoida ligi 116 000 dollarit, st ligi 80 000 naelsterlingit aastas. Teisisõnu jääks igal aastal ellu 130 vasikat, kelle nahast saaks valmistada ligi 500 pärgamendilehte. Kuningriigi ajalooline pärgamendi kasutamise traditsioon, mis on elanud üle sõjad, revolutsioonid, majanduslikud tõusud ja mõõnad, võib lakata olemast 21. sajandil valitseva range, kasinust ja lihtsust pooldava mõtteviisi tõttu. 12⁽¹²⁾
Viited
Vellumiks (vitulinum lad k, velin pr k) nimetati algselt kindlate omadustega kõrgekvaliteedilist pärgamenti, mida valmistati sündimata või vastsündinud vasika või talle nahast. Hiljem laienes see nimetus ka kõrgekvaliteedilisele, kahepoolselt töödeldud vasikanahast pärgamendile. Vellum oli reeglina õhem kui tavaline pärgament. See oli põhiline materjal varajaste (2.–12. sajandi) käsikirjaliste köidete (koodeksite) vormistamisel. ↩︎
www.ancient.eu/Egyptian_Hieroglyphs,
http://dictionnaire.sensagent.leparisien.fr/Egyptian_Mathematical_Leather_Roll/en-en/ ↩︎Pärgament on looduslik materjal, mis on valmistatud spetsiaalselt töödeldud loomanahast (peamiselt lamba-, kitse-või vasikanahast). Pärgamendi valmistamisel kasutati tugevalt aluselist lupja, naha pealmised kihid kraabiti ära ja nahka kuivatati pinge all, et see oleks sile ja kirjutamiseks sobiv. Arhiivmaterjalide kahjustuste atlas, lk.21, 2014 Eesti Rahvusarhiiv. ↩︎
https://en.wikipedia.org/wiki/Dura_Parchment_24 ;
Dura-Europos: The Parchments and the Papyri George D. Kilpatrick;
The Book before Printing: Ancient, Medieval and Oriental By David Diringer. Dover
Publications, Inc. New York, pp 190–191 [https//books.google.ee/ Discovery of Dura Europos 1923 parchment] ↩︎Selliste lehtede puhul kasutatakse terminit „palimpsest“ – palímpsestos (kreeka k); palimpsesti olemust olemust avab ingliskeelne selgitus: scratched or scraped again ↩︎
Lubjaga [Ca(OH)2] töödeldud nahka tekivad vees raskesti lahustuvad seebilaadsed ühendid. K2 CO3 moodustab vees lahustuvaid rasvhapete soolasid (nn vedel seep) ning seetõttu on pärgamendi valmistamisel jääkaineid kergem välja pesta (Toimetaja märkus). ↩︎
Bo Rudin. Making Paper. Sweden, 1991. ↩︎
http://researchbriefings.parliament.uk/ResearchBriefing/Summary/CBP-7451)). ↩︎
http://www.sdeditions.com/AnaAdditional/PROMEeg/Images/home.html. ↩︎
https://www.nytimes.com/2016/02/11/world/europe/critics-ruffled-as-parliament-turns-the-page-on-parchment.html ↩︎