VÄÄRTUSPÕHISEST DIGITEERIMISEST
Autor: Mari Siiner
Number: Anno 2017/2018
Rubriik: Digiteerimine
Mille poolest erineb väärtuspõhine digiteerimine objekti tavapärasest digitaalsele kujule viimisest? Miks mõni digiteerimise tegevus on väärtuspõhisem kui teine?
Üldjuhul on kahe- ja kolmemõõtmeliste objektide digitaalne reprodutseerimine väärtuspõhine kui,
digimisel luuakse originaalist kvaliteetne ja visuaalselt võimalikult originaalilähedane digikoopia. See eeldab digimise kõrget tehnilist taset;
digitava objekti väärtus on hinnatud reaalselt kontrollitavate kriteeriumite alusel;
objekti väärtust kinnitavad andmed ja digimine on võimalikult täpselt kirjeldatud, st luuakse tõenduspõhiselt dokumenteeritud andmestik (metaandmed), mis arhiveeritakse koos pildifailidega.
Kultuuripärandi digiteerimise parim praktika eeldabki väärtuspõhist digiteerimist, mille puhul reprodutseeritakse objekte võimalikul parimal tehnilisel tasemel ja digiteerimise tööetappide läbiviimisel lähtutakse parimast praktikast. Konserveerimine ja museaali ettevalmistamine lisab tulemusele oluliselt väärtust juurde [ill 1], [ill 2].
Väärtust lisab ka lihtsa ja arusaadava avaliku ligipääsu loomine digiteeritud ainesele erinevate meediumite kaudu. Näiteks on Eestis väärtuspõhiselt digiteeritud, kirjelduste ja fotodega illustreeritud pärgamentdokumentide kujutised leitavad keskkonnas http://www.ra.ee/pargamendid. Sealsest digikogust saab pärgamentalusel ürikuid otsida mäluasutuse nimetuse (Ajalooarhiiv, Ajaloomuuseum, Tallinna Linnaarhiiv), dokumendi leidandmete, dateeringu või dokumendi pealkirja järgi [ill 3].
Kahjuks leidub muuseumikogudes halvas seisukorras ja hävimisohus objekte, mille konserveerimine pole võimalik või otstarbekas. Sellisel juhul on võimalik ainuüksi kvaliteetse digiteerimisega muuta museaaliga seotud väärtuslik teave avalikkusele kättesaadavaks. Näiteks nitrotselluloosist põhimikel fotomaterjalid avavad neis peituva väärtusliku teabe sageli alles pärast kõrgetasemelist digiteerimist [ill 4], [ill 5].
Väärtusest
Digiteeritud teabe väärtus on otseselt seotud objekti enda väärtusega. Kuidas aga objekti väärtust hinnata?
Kultuuriloolise väärtuse hindamise kriteeriumid sõltuvad ühiskonna üldisest poliitilisest ja kultuurilisest arengust. Erinevalt turuväärtusest on kultuuriloolise väärtuse hindamine seotud pikaajaliste kokkulepete ja kultuurilise järjepidevusega ühiskonnas. See aga omakorda tähendab, et olenemata sellest, kui selgelt ja täpselt me väärtust hinnata oskame, tuleks seda teha kokkulepitud reglemendi, kokkuleppe, alusel.
Mäluasutustes on need kokkulepped olulised juba alates kogude säilitamise ja digiteerimise korraldamisest. Kas koostada reglement teadaolevalt parimat valdkonna praktikat kasutades või teha seda regionaalsete ja institutsionaalsete kokkulepete järgi, on otsustajate teha. Objekti väärtuse dokumenteerimisel tuleks väärtuse hindamise kokkuleppele ja valitud kriteeriumitele ka kindlasti viidata. Kriteeriumid on tunnused, mille alusel toimub objektide eristamine. Need peavad arvestama muuhulgas ka objekti sellise väärtusega, mis ei ole otseselt tuletatav selle füüsilisest olemusest, vaid on inimeste poolt objektile omistatud. Kokkulepitud hindamise kriteeriumid, mille alusel objekte võrreldakse, on abiks tegevuste prioriteetide määramisel.
Prioritiseerimise kompleksse ülesande muudab keeruliseks hindamiskriteeriumites kokkuleppimine ja nende kehtestamine valdkonnas. Üheks selliselt saavutatud kokkuleppe näiteks on kõrgeima väärtusega trükiste andmekogu „Eesti trükise Punane Raamat“, mis on koostatud raamatukogude valdkonnas kokku lepitud ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud kriteeriumite alusel.1 ⁽¹⁾ Koos kultuuriväärtusega oli hindamisel oluliseks mõõdupuuks ka trükise seisund ja rahvusvaheline leidumus, mis on üks harulduste hindamise üldtunnustatud kriteeriume. Selliselt koostatud andmekogu kujutab endast Eesti ajaloo, teaduse ja kultuuriloo seisukohalt väärtuslike haruldaste trükiste andmebaasi koos teabega originaali ja tagatis-/kasutuskoopiate leidumuse kohta ning iga nimetuse puhul vähemalt ühe originaaleksemplari füüsilise seisundi kirjeldusega. Selline andmekogu on abiks kogumis-, säilitamis-, konserveerimis- ja digiteerimisalaste otsustuste tegemisel ja ressursside paigutamisel. Välja valitud trükistega tegeletakse reeglina esimeses järjekorras, neile pööratakse suuremat tähelepanu ning kulutatakse rohkem ressursse. Punase Raamatu kollektsioon on tänaseks parima praktika kohaselt hoiustatud, konserveeritud, digiteeritud ning avalikkusele ligipääsetavaks tehtud. 2⁽²⁾
USA Rahvusarhiivi hinnangul on oluline lisaks objekti kultuuriloolisele väärtusele hinnata ka selle olemuslikku (sisulist) väärtust. Vähese kunstilise või esteetilise väärtusega objekt võib sisaldada olulist teavet objekti füüsilise olemuse, materjali, konstruktsiooni, teostuse või tehnoloogia kohta. 3⁽³⁾
Originaali hindamise praktika kohaselt määravad objekti väärtuse sõltumatud komisjonid kokkulepitud reglemendi alusel. Reglement sisaldab tavaliselt oluliste konsensuslike kriteeriumite loetelu. See, kui mitme ja milliste väärtuskriteeriumitega on antud objekti puhul tegemist, on edasiste tegevuste korraldamisel määrava tähtsusega. Näiteks aitavad objektide omavahelisel võrdlemisel nende väärtust hinnata allpool toodud omadused:
Unikaalne
Ootamatu/enneolematu oma füüsiliste omaduste poolest
Vanusega seotud unikaalsus
Märkimisväärne autentsus dateeringu, autori jt andmete kindlakstegemisel
Provenients, päritolu olulisus
Suur avalik huvi (sh esitlusväärtus) objektiga seotud sündmuste, inimeste vastu
Objekt on seotud teiste oluliste sündmuste, inimeste, kohtadega
Objekt on oluliseks tõenduseks millegi järjepidevuse dokumenteerimisel
Originaalsus, ehedus
Esteetiline või kunstiline väärtus
Eesti muuseumides kasutatakse nelja väärtuse kategooriat: A, B, C, D. Täpsem selgitus väärtuse hindamisest erinevates kategooriates on esitatud nõuannetes museaalide muuseumikogust väljaarvamise korra kohta. 4 ⁽⁴⁾ väärtuspõhine digiteerimine eeldaks A- ja B-kategooria museaalide digiteerimist.
Kui objekti väärtus on määratud, oleks vaja see hinnang dokumenteerida objektiga seotud kõigi järgnevate toimingute (konserveerimine, digiteerimine jm) paremaks korraldamiseks. Kogudes olevate museaalide väärtuse teadmine muudab lihtsamaks objektide valiku muuseumi kogudest nende väärtuspõhiseks digiteerimiseks.
Tõenduspõhisus dokumenteerimisel
Digiteeritud teabe väärtust suurendab objekti eelnev dokumenteerimine ja selles esitatud andmete tõenduspõhisus ehk andmete kvaliteet.
Objekti dokumenteerimisel (kirjeldamisel) registreeritavad täpsed ja selgelt põhjendatud, objekti olemust selgitavad ja tema väärtust tõestavad andmed võivad avalikkuse huvi digiteeritud teabe vastu oluliselt suurendada. Kvaliteetne info ja andmete oskuslik kasutamine tõstavad aga tuntavalt avalikkuse harituse taset. Andmete esitamisel kasutatud terminite selgus ja ühemõttelised märksõnad aitavad muuta andmeid üheselt arusaadavaks, misläbi saab neid ka targemini kasutada. Mõtteselgus soodustab mistahes valdkonna ladusat toimimist. Sageli jääb objekti dokumenteerimisel puudu kasutatava oskussõnavara süsteemsest käsitlemisest, kus lähtekohaks oleks selge arusaam mõistest kui ühest mõtteüksusest suuremas mõistete süsteemis [ill 6], [ ill 7].
Tõenduspõhised andmed loovad museaalile olulisel määral lisaväärtust. See on kapital, mis sõltub omakorda nõudmise-pakkumise vahekorrast. Huvipakkuvad ja tõenduspõhised (kvaliteetsed) andmed võivad väärtuspõhise digiteerimise tulemusena avalikkuse huvi museaali vastu hüppeliselt tõsta, millest tulenevalt suureneb ka museaali kultuuri- ja turuväärtus.
Digitaalse ainese kvaliteedist
Väärtuspõhisel digiteerimisel on digitaalse reprodutseerimise kvaliteedi garantiiks metaandmete loomise ja tagatiskopeerimise (Objective Preservation Imaging) reeglite täitmine. Selle valdkonna parimat praktikat esindavad tänapäeval Madalmaade mäluasutuste juhis „Metamorfoze Preservation Imaging Guidelines“ (edaspidi: Madalmaade juhis) 5 ⁽⁵⁾ ja USA mäluasutuste juhis „FADGI Technical Guidelines for Digitizing Cultural Heritage Materials. Creation of Raster Image Files“ (edaspidi: USA juhis).6⁽⁶⁾
Nimetatud juhised on laialt kasutusel paljudes Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Aasia riikide muuseumides, arhiivides ja raamatukogudes. Juhistes toodud kvaliteedi tagamise reeglid täpsustavad, millistele nõuetele peavad vastama digiteerimise tehnika, metaandmete loomine, töökeskkond ja kvaliteedi tagamise töökorraldus (kalibreerimine, profileerimine jm), et saavutada minimaalne infokadu originaali reprodutseerimisel. Selliste nõuete järgi reprodutseeritud kõrgekvaliteedilised pildifailid on kõrge detailsuse ning originaaliga võimalikult sarnase tonaalsuse ja värviedastusega [ill 8], [ ill 9]. Kultuuripärandi tagatiskopeerimise parima praktika kohaselt peaks digimine toimuma alati parimal võimalikul tehnilisel tasemel olenemata digifailide edasise kasutamise eesmärgist (use-neutral manner). Kasutamise eesmärkidest tulenevaid pildifailidele esitatavaid erinõudeid tuleks arvesse võtta alles hiljem tagatiskoopiast loodud kasutuskoopiate töötlemisel. 7⁽⁷⁾ Subjektiivsuse ja infokadude vältimiseks esimest reprot originaalist – digitaalset tagatisfaili – ei töödelda. Tagatiskoopiate puhul on lubatud vaid kujutise pööramine ja kadreerimine. Tagatisfailid arhiveeritakse vastavalt pikaajalise säilitamise normidele.
Pildifailide tonaalsust, värve ja kontrastsust on lubatud parima praktika kohaselt muuta tagatiskoopiast kopeerimise tulemusena loodud kasutuskoopial. Kuigi kasutuskoopiad on võrreldes tagatiskoopiatega oluliste infokadudega, on töödeldud kasutuskoopiad erinevates meediumites paremini kasutatavad ja inimsilmale paremini vaadeldavad ning digifaili väljatrükiks sageli oluliselt sobivamad.
Mida kõrgem on digiteerimise kvaliteet, seda suuremahulisemate digifailidega on tegemist. Kõik see omakorda muudab ka failidega seotud toimingud (arhiveerimine, säilitamine) ja digiteerimisel kasutatavad IT vahendid kallimaks. Et digiteerimise ressursse mõistlikumalt kasutada, tehakse sageli otsused, mille kohaselt digiteeritakse objekte erineva kvaliteediga sõltuvalt nende iseärasustest ja kultuuriloolisest väärtusest. Soovituslikud kvaliteedi astmed on tavaliselt juhistes eelnevalt kokku lepitud ja kirjeldatud. Madalmaade juhises eristatakse kolme ja USA juhises nelja tagatiskoopiate kvaliteedi astet. Pildifailide kvaliteet astmetes erineb resolutsiooni, värvisügavuse, värviedastuse, müra, geomeetriliste moonutuste jt parameetrite poolest.
Eesti muuseumides on väärtuspõhisel digiteerimisel abiks „Museaalide digimise juhend“, mille koostamisel lähtuti eelpool toodud Madalmaade ja USA juhiste parimast praktikast. 8 ⁽⁸⁾ kohaselt digiteeritakse Eestis kunstiteosed ja fotomaterjalid (A ja B kategooria museaalid) kõigis mäluasutustes kõrgeima kvaliteediga.
Kokkuvõtvalt võib järeldada, et väärtuspõhisel digiteerimisel toetavad kõik sellega seotud toimingud ühte põhilist eesmärki – aitavad kaasa pärandi säilivusele, suurendades seejuures digitaalse teabe kvaliteeti ja avalikku kasutamist.
Käesolevas ja varasemates ajakirja Renovatum Anno numbrites on toodud rida huvipakkuvaid kultuuripärandi digiteerimisega seotud arvamuslugusid ning konserveerimistöid ja -projekte, mis suuremal või vähemal määral kuuluvad väärtuspõhise digiteerimise valdkonda.
Viited
„Eesti trükise Punane raamat“ valiku kriteeriumeid: http://web3.nlib.ee/PunaneRaamat/. ↩︎
„Eesti trükise Punane raamat“ digiteeritud trükised: http://www.digar.ee/arhiiv/et/kollektsioonid?id=2001 ↩︎
National Archives and Records Administration_ (NARA): https://en.wikipedia.org/wiki/National_Archives_and_Records_Administration ↩︎
Nõuandeid museaalide muuseumikogust väljaarvamise korraldamisel. Osa III. Museaalide kategooriad (A, B, C, D): http://www.kul.ee/sites/kulminn/files/nouandeid_museaalide_muuseumikogust_valjaarvamise_korraldamisel_0.pdf ↩︎
Madalmaade mäluasutuste juhis „Metamorfoze Preservation Imaging Guidelines“: https://www.metamorfoze.nl/sites/metamorfoze.nl/files/publicatie_documenten/Metamorfoze_Preservation_Imaging_Guidelines_1.0.pdf ↩︎
USA mäluasutuste juhis „FADGI Technical Guidelines for Digitizing Cultural Heritage Materials“: http://www.digitizationguidelines.gov/guidelines/FADGI%20Federal%20%20Agencies%20Digital%20Guidelines%20Initiative-2016%20Final_rev1.pdf ↩︎
http://www.digitizationguidelines.gov/term.php?term=archivalmasterfile ↩︎
Museaalide digimise juhend. Versioon 1.0. SA EVM Konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut, 2016: https://wwwkul.rik.ee/sites/kulminn/files/digijuhend_2016.pdf ↩︎