Seinakaunistuse - biskviitportselanist buketi konserveerimine
Autor: Marike Laht
Number: 2022/23
Rubriik: Konserveerimine
Selleks, et jagada Eesti Rahva Muuseumi kultuurilooliste esemete kogusse kuuluva seinakaunistuse (ERM 101:27) [ill 1] [ill 2] konserveerimise lugu, tuleb alustada kaugemalt ning rääkida kõigepealt portselanist ja selle kasutuselevõtmisest Venemaal.
Portselanist üldiselt
Portselan leiutati Hiinas esimese aastatuhande lõpus ja esialgu olid sellest valmistatud esemed valged, lihtsa kuju ja kujundusega kausid. Portselan saadakse tavaliselt kaoliini, kvartsi ja päevakivi peenestatud segu põletamisel kõrgetel temperatuuridel. Tehnoloogia arenedes ilmusid uued portselaniliigid ning sõltuvalt portselanmassi koostisest eristatakse eri temperatuuridel põletatud esemeid. Kõrgkuumusportselani nõutava tiheduse ja läbipaistvuse saamiseks on vaja põletustemperatuuri kuni 1450 0C. Ajapikku muutus portselanitootmine massiliseks ja XVI sajandiks oli portselanist saanud kogu maailmas ihaldatud materjal. Hiinas laiatarbekaubana kasutusel olnud esemeist said uusajal Euroopas luksuse ja staatuse sümbolid. Sellal toodeti kõrgkuumusportselani ainult Hiinas ja Jaapanis, kuid alates XVIII sajandi algusest ka Meissenis Saksimaal, kus oli 1709. aastal leitud kaoliini (portselansavi) ja oli teada portselanitootmise saladus. Teistes Euroopa vabrikutes suudeti toona toota vaid madalkuumusportselani (põletustemperatuur alla 1400 0C). viide1 ⁽¹⁾, viide2⁽²⁾
Portselanitootmise algus Venemaal
Venemaal toodetud portselani lugu algab XVIII sajandi keskpaigast. Esimene portselanivabrik “Portselani Manufaktuur” rajati 1744. aastal Peterburist kümne versta kaugusele Neeva jõe vasakule kaldale. Samal aastal kutsus tsaarinna Jelizaveta Petrovna Peterburgi keemiku D. I. Vinogradovi (1720–1758) [ill 3], kes oli silmapaistva teadlase Mihhail Lomonossovi kaasaegne ja sõber. Vinogradovil kulus kaheksa aastat (kuni 1752), et töötada välja vene portselanmassi retsept, milles ta kasutas Gzheli savi koos hästi segatud Olonetsi kvartsi ja alabastriga. Esialgu toodeti väikseid esemeid: tasse, toose, uksenuppe, noapäid jms. 1756. aastal konstrueeris Vinogradov ka suuremõõtmelise portselani põletusahju, mis võimaldas hakata tootma suuremahulisi portselanesemeid. Vabriku edukusest kõneleb sellele antud nimetus Keiserlik Portselanivabrik. [ill 4] Selles toodetud esemed olid eranditult mõeldud tsaari perekonna ja kõrgaadelkonna jaoks. XVIII sajandi keskpaigani valitsenud rokokoostiil nõudis meistritelt mitte ainult vilumust, vaid ka head fantaasiat. Vormilt keerulised kaunistused vooliti toorportselani massist välja käsitsi.
XVIII sajandi 60ndate aastate lõpus õnnestus sama vabriku meistril A. Tšornõil peale pikki otsinguid ja katsetusi valmistada peeneteralise biskviitportselani mass (pr k biscuit, lad k bis coutus – madalal kuumusel kaks korda põletatud). See erines varasemalt kasutusel olnud portselanmassist erilise plastilisuse ja kauni mati pinna poolest. Biskviitportselan ehk pehme (glasuurimata) portselan on keemilise koostise poolest mitmekesisem kui kõva portselan ja tema põletustemperatuur on kuni 1300 0C. See segu võimaldas vormida dekoratiivseid skulptuure peenelt modelleerituna ja täpsete detailidega. Aastatega suurenes nõudlus Venemaal toodetud portselanesemete järgi niivõrd, et keiserliku portselanivabriku kõrvale tekkisid väikesed, erakätes olevad portselanivabrikud.viide3⁽³⁾,viide4⁽⁴⁾, viide5⁽⁵⁾
Eesti Rahva Muuseumis olev seinakaunistus ja selle analoogid
Eesti Rahva Muuseumi (edaspidi ERM) kultuurilooliste esemete kogusse kuuluv seinakaunistus jõudis sinna 1962. aastal eesti kunstniku ja kirjaniku Aleksander Tassa (1882–1955) erakogu üleandmisel. Tassa oli olnud kuni 1938. aastani muuseumi kultuuriloolise osakonna juhataja. viide6⁽⁶⁾ [ill 2]
Selline seinakaunistus on Eestimaal kindlasti ainulaadne. See on valmistatud Peterburi Keiserlikus Portselanivabrikus XIX sajandi keskel või isegi teisel veerandil ning oli algselt mõeldud kaunistama mõne Peterburi palee seinu.
ERMi biskviitportselanist buketi analoog asub Ermitaažis. Muuseumi 1973. aasta kataloog “Vene portselan Ermitaažis” esitleb seinakaunistust, mis on dateeritud XIX sajandi teise veerandisse ning mida peetakse krahv Šeremetjevi pärisorja P. Ivanovi tööks. viide7⁽⁷⁾ [ill 5] Erinevused on aga siiski märgatavad – Ermitaažis olev seinakaunistus on ligemale poole väiksem, ovaali läbimõõt on vaid 35 cm, samuti on portselanbukett vähemate detailidega ning mitte nii peene teostusega kui seda on ERMi kogusse kuuluv objekt. Erinev on seegi, et Ermitaažis eksponeeritud seinakaunistus on paigutatud tumepruunist sametist alusele, samas kui ERMi seinakaunistuse alussamet on tumesinine. [ill 6] Sama kataloog vihjab ka 1851. aastal Londonis toimunud ülemaailmse tööstusnäituse jaoks valminud portselanist dekoratiivesemele. Selles kirjeldatakse helesinisele, ligemale meetrise läbimõõduga portselanist alusele kinnitatud valgest biskviitportselanist buketti. viide8⁽⁸⁾ Paraku esineb kataloogis väike ebatäpsus ning kahjuks nimetatud ese näitusele ei jõudnudki. On teada, et 1850. aastal valmistas Pjotr Judovitš Ivanov, kes oli iseäranis osav naturaalsuuruses õite ja lehtede vormimisel, 70 cm diameetriga helesinisele portselanalusele kinnitatud portselanist lillebuketi. Selle transportimiseks Londoni näitusele telliti pronksist vedrudel laud. Paraku viibis transpordiks mõeldud laua valmimine, nii et ese ei oleks jõudnud õigeaegselt näitusele. Siis tehti otsus, et meistriteost sinna ei saadetagi, vaid seda säilitatakse vabriku muuseumis. Tänapäeval ongi see eksponeeritud M. Lomonossovi nimelise portselanitehase muuseumis Peterburis. [ill 7] [ill 8]
Teadaolevalt kuulub Ermitaaži kollektsiooni ligemale kümme tuhat vene päritolu portselaneset. Selle kogu aluse moodustavad esemed, mis anti Ermitaažile üle 1941. aastal Riikliku NSVL Rahvaste Etnograafiamuuseumi ajaloolise olustiku osakonna kogudest. Sinna olid need omakorda saabunud pärast 1920. aastat, mil Peterburis asunud Šeremetjevite, Jussupovite, Bobrinskite, Gagarinite ja teistele õukondlastele kuulunud paleed olid natsionaliseeritud. viide9⁽⁹⁾
Seinakaunistuse kirjeldus ja seisund
ERMis säilitatav seinakaunistus on veidi alla 60 cm läbimõõduga ovaalsesse pronksraami paigutatud portselanbukett, mis kujutab endast erinevatest naturaalsuuruses õitest ja lehtedest moodustatud kompositsiooni ja on kaetud klaaskupliga. Objekt koosneb paljudest materjalidest: biskviitportselan, sametkangas, klaas, metall, puit, paber. [ill 9]
Kõik lillebuketi õied ja lehed on käsitsi modelleeritud. Kompositsioon moodustub viiest 6–8 cm läbimõõduga suuremast õiest, neljast veidi väiksemast 3–4,5 cm läbimõõduga õiest ning neid ümbritsevatest väiksematest õite ja lehtede gruppidest. Selles kaunis kompositsioonis võime leida krüsanteeme, pojenge, roose, õlelilli, lumeroose, karikakraid, piibelehti ja meelespeaõisi.
Enne konserveerimist oli habras portselanist bukett üsna halvas, et mitte öelda avariilises seisukorras. Paljud õrnad detailid olid purunenud või kohtadelt lahti murdunud, sinist alussametit kattis tihe tolmukiht. [ill 10]
Kompositsiooni avamine
Seinakaunistus tuli esmalt demonteerida, samas puudus võimalus objekti ümberpööramiseks, sest see võinuks juba kildudeks murdunud detaile veelgi enam lõhkuda. Seinakaunistuse avamisel oli ainus lahendus kruvid ettevaatlikult lahti keerata, hoides objekti serva üle lauapinna. Pärast pronksist raami eemaldamist tuli nähtavale selle puidust alus, mis koosnes neljast kokku liimitud segmendist. Raami puitosale oli liimitud helesinine paber, millel olid omakorda jäljed kolletunud valgest paberist, s.o mingi paksemat tüüpi sinise paberi alumisest kihist. Raami tagumisel küljel olid nähtavad jäljed varasematest demontaažidest. [ill 12]
Seinakaunistus koosnes kahest ülestikku paigutatud puidust ovaalist, millest suurem moodustas tervikobjekti tagapõhja ning väiksem oli portselanbuketi aluseks. [ill 10] Seinakaunistuse suurem tagapõhi oli tehtud kolmest õhukesest 10, 22 ja 21 cm laiusest lauast, aja jooksul oli see kõmmeldunud, nähtavad olid kunagise liigniiskuse jäljed. Aluspõhja tagumine külg oli üleni kaetud sinise dekoratiivpaberiga, sisemise külje serva oli paigutatud paksemast papist lõigatud kolmeosaline raamistus. Puit oli osaliselt rebinud papist raamistuse ebaühtlast äärt ning sinist kattepaberit, mis ulatus üle aluspõhja sisemise serva erineva pikkuse ja umbes 2 cm laiuste sälkudena. [ill 11]
Lillekompositsiooni väiksemamõõdulisem ovaalne alus ja raami puitosa olid algselt omavahel servapidi ühendatud tagaküljel nende vahele liimitud paberi abil, mis oli praeguseks rebenenud ja osaliselt irdunud. [ill 12] [ill 13] Kleebise servadel oli siin-seal näha dekoratiivpaberi jälgi. Kompositsiooni aluse tagaküljele oli lõhestatud ebakorrapärase kujuga auk portselanist buketi kinnitamiseks. [ill 14]. Aluspõhja pealmine külg oli kaetud sametkangaga. Samet oli ebaühtlaselt pleekinud ja kaardus lahti, eraldades sinist kangatolmu. Sellel olid nähtavad portselandetailide põhjustatud muljumisjäljed ja kinnitusliimi jäägid. [ill 15]
Dekoratiivne lillekompositsioon oli oma hapruse tõttu paljudest kohtadest murdunud. Osad detailid olid kohalt eraldunud ning seeläbi tekitanud oma raskusega sametisse lisakahjustusi. Kohati oli valge portselan aja jooksul omandanud punakaspruunist ookerkollakani ulatuva varjundi, mis võis olla põhjustatud katteklaasi alla sattunud tolmu, tahma ja mustuse toimest materjalile, samas pole välistatud portselanimassi enda vananemisega kaasnenud keemilised muutused. Kogu kompositsiooni oli mingil ajal parandatud liimi ja liimi-kriidi seguga, mis oli samuti tugevalt kolletunud. Paaris kohas oli paranduste käigus kasutatud ajalehepaberist keeratud kuulikesi toetamaks portselanmassist voolitud õisi ja lehti. [ill 16]
Põnev leid eelneval restaureerimisel kasutatud materjalist
Eseme varasema restaureerimise aja määramiseks andsidki põneva vihje just need ajalehepaberist kuulikesed. Nende katkete kokkupanekul oli võimalik lugeda kuulutust Austria Raudse Krooni ordenimärgi kaotamisest Peterburis, teel Tšernõšovi sillalt Talvepaleeni. [ill 17] Teadaolevalt oli see autasu kasutuses kuni 1918. aastani. viide10⁽¹⁰⁾ [ill 18] Järelikult võis seinakaunistuse varasem restaureerimine toimuda XX sajandi alguses ehk umbes sada aastat tagasi.
Liimitüübi testimine biureedireaktsiooniga
Paralleelselt portselanist õite puhastamisega destilleeritud vees niisutatud vatitupsudega hakkas mulle järjest suuremat huvi pakkuma varasema restaureerimise käigus kasutatud liimitüüp. Visuaalselt tundus parandusteks kasutatud liimi ja kriidi õhumullidega segu ähmaselt tuttav. Olen konservaatori kutse omandanud Peterburis (toonases Leningradis) ning seal juhtus mõnigi kord olude sunnil, et tegime liimi-kriidi segu leotamata kriidiga, mille tulemuseks oli õhumullidega täidetud pind. Seega tundus selline lahendus pastana kasutatud liimi-kriidi segust üsna tuttav ja antud kohas traditsiooniline. [ill 19] Kuna objektil kasutatud liim pundus kergesti kokkupuutel veega, tekkis mõte, et tegu võib olla želatiiniga. Liimitüübi määramiseks kasutasin Biuret testi ja tulemuseks oli positiivne vastus loomsele liimile. viide11⁽¹¹⁾ [ill 20]
Parandused ja detailide ühendamine
Sametist kangapinna puhastasin kuivalt pehme harjaspintsli ja tolmuimejaga. Seejärel niisutasin liimiplekke destilleeritud vette kastetud vatitupsuga ning rullisin liimijäägid pinnalt kokku. Kui kõik lahtised portselanikillud olid aluselt kokku korjatud, algas tõeline pusle kokkupanek. Alguses eraldasin need killud, millega polnud koheselt midagi peale hakata (näiteks tolmukad). Osad detailid olid juba puhastamise käigus leidnud paarilise või koha, kust nad olid murdunud. Paljude detailidega aga õige paigutuse otsing alles algas. Teatud määral hõlbustasid seda sametile tekkinud muljumisjäljed ja kompositsiooni õitelt ja lehtedelt murdunud osade nähtavad kinnituskohad. Ilmselgelt polnud kõiki detaile juba varasema restaureerimise käigus päris õigetele kohtadele kinnitatud – sellest andsid tunnistust ohtrad liimikuhikud ning liimi-kriidi segu hunnikud, millele oli õisi või lehti istutatud.
Kuna buketi portselanist alus kõikus, oli vaja see kõigepealt fikseerida. Selleks kasutasin modelleerimismassi, millest vormisin toestused servade alla. viide12⁽¹²⁾ Seejärel kuumutasin sobiva kujuga detaile ca 20 minutit 100 0C juures, mis muutis materjali läbipaistvaks, nii et detailid jäid kompositsiooni põhja serva alla lisatuna vähemärgatavaks. Stabiliseeritud buketialus võimaldas suuremate ja väiksemate murdunud õite tagasiliimimist Araldite 2020-ga. Detailid, mille murdepind oli alla 1 mm (näiteks lilleõite tolmukad), istutasin oma kohtadele tagasi akrüülpasta abil. viide13⁽¹³⁾ Teistsuguse lahenduse sai buketivarte kinnitamine kompositsiooni külge: selleks kasutasin kahest erinevast jaapani paberist valmistatud sillakesi. viide14⁽¹⁴⁾ [ill 21]
Järgmisena parandasin paberi rebendid seinakaunistuse tagaküljel. Aluspõhja sisemisel küljel olevad papitükid olid varasema niiskuskahjustse tõttu osaliselt puidust irdunud ning tekitanud oma liikumisega rebendeid tagakülge katvale dekoratiivpaberile. Mõned papitükid vajasid puitalusele tagasiliimimist. viide15⁽¹⁵⁾ Puit oli kõmmeldunud ja säilinud paberi rebendite teravad servad oleks rebinud iga uue paranduspaberi varem või hiljem uuesti katki. Seega otsustasin kõigepealt tasandada paberimassiga praod ja teravad servad ning seejärel täita rebend ning kaod jaapani paberiga. viide16⁽¹⁶⁾ [ill 22] [ill 23] [ill 24]
Pronksraami puhastamiseks sobivat lahust valides proovisin mitut erinevat solventi, kuid kõige parema tulemuse andis siiski destilleeritud vesi (2%-triammooniumtsitraadi ja 2%-EDTA vesilahused kippusid kattelakki lahustama). [ill 25] Klaaskuppel sai pestud ning kuivatatud.
Probleem monteerimisel
Ega ilmaasjata öelda, et asi see lõhkuda, aga katsu uuesti kokku panna! Kõik laabus kenasti kuni hetkeni, mil selgus, et raam ei mahu klaaskupli peale. Ilmselt mängis siin rolli tööruumi talvine väga madal niiskuse tase (temperatuuril 24,4 0C oli RH 13,9%), mille tõttu olid metallraami sees olevad puitosised veidi mänginud ja võib olla ka veidi kõmmeldunud. Raam ei sobitunud klaasile ja vajas veidi kohendamist. Raami puidust serva freesimise käigus tekkis metalli pinnakahjustus – 8 cm pikkune sisselõige. [ill 26] Jätan siinkohal ütlemata, mida ma seda nähes tundsin, aga tuli tegutseda! Kahjustunud pinna taastasin kipsi-PVA massi ja pikakiulisest jaapani paberist silla abil. Kipsilisand sai lihvitud ja toneeritud põletatud ookri toonis akvarelliga. Sellele järgnes pinna töötlemine kullalehega katmiseks viide17⁽¹⁷⁾ ning välisilme ühtlustamiseks. Kullalehe pealispinna tugevdamiseks katsin kahjustunud koha 15% šellaki piirituse lahusega. [ill 27]
Montaaži teine katse algas vanade kruviaukude täitmisest puupunnidega. Toetasin seinakaunistuse esiküljega rullikeeratud käterätikutele, et tagada stabiilsus kruvide sissekeeramise ajaks. Kokkupandud kompositsiooni õigesse asendisse keeramisel selgus aga, et ega kaks kolmandata ei jää! Nimelt olid kuskilt siiski mõned portselanikübemed uuesti sameti pinnale langenud. Polnud valikut – taaskord tuli raam lahti võtta, kanga pind veelkord tolmuimeja miniotsikuga puhastada ja kogu kompositsioon uuesti kokku monteerida. Kruvid katsin küünlavahaga, et lihtsustada nende tagasikeeramist tammepuitu. [ill 29]
Kokkuvõtteks
Seinakaunistus asus Kanuti ruumides Tallinna vanalinnas Pikal tänaval, seetõttu oli mul võimalik seal käia vaid ühel päeval nädalas. viide18⁽¹⁸⁾ Tegelesin objekti konserveerimisega 2021. aasta augustist kuni 2022. aasta märtsikuuni, milleks kulus kokku 66 töötundi. Töö pikale ajale hajutatus võimaldas vahepealsel ajal tegeleda taustauuringutega, sest nagu tavaliselt viib üks asi alati teiseni. Olen biskviitportselanist õisi oma töös varemgi kohanud, kuid selle buketi omadega pole need kaugeltki võrreldavad – milline haprus ja detailide täpsus! [ill 28],[ill 30]
Internetist leidsin vihjeid ka kaasaegsetele kunstnikele, kes tegelevad selliste kunstiteoste loomisega. Näiteks Odessas sündinud Vladimir Kanevsky, kes töötas Peterburis arhitektina ning tegeles hobi korras maalimise ja skulptuuriga. 1989. aastal emigreerus ta läbi Itaalia Ameerikasse. Varasem kokkupuude portselani ja keraamikaga puudus tal täielikult, kuid kui New Jersey keraamikapood otsis kunstnikku, kes oleks suuteline tegema koopia XVIII sajandi melonikujulisest supitirinast, võttis ta selle väljakutse vastu. Kanevsky on ise öelnud, et tal on alati olnud suur huvi lillede ja taimede vastu, sest neil on loogiline struktuur. 2017. aastal toimus Ermitaažis näitus tema valmistatud lilledest. viide19⁽¹⁹⁾, viide20⁽²⁰⁾, viide21⁽²¹⁾ Lisasin teksti lõppu lingid neile aadressidele ning video, kus näidatakse, kuidas selliseid õisi valmistatakse. viide22⁽²²⁾, viide23⁽²³⁾
Loomulikult oli seinakaunistuse konserveerimine üsna suur väljakutse ja vajas nii mõnelgi juhul abikätt. Seega on mul hea võimalus tänada oma häid kolleege Kanutis Heige Peetsi, Aire Aksiimi, Tea Šumanovit, Mart Verevmägi ja muidugi fotograafe Jaanus Heinlat ning Jaak Randa.
1234567891011121314151617181920212223
Viited
https://www.absolutviajes.com/et/rusia/la-porcelana-rusa-lomonosov/ ↩︎
[https://www.peoples.ru/science/chemistry/dmitriy_vinogradov/(https://www.peoples.ru/science/chemistry/dmitriy_vinogradov/) ↩︎
Analoogne seinakaunistus Ermitaaži kogust. Keiserlik Portselanivabrik, Peterburg, inv. nr ЭРФ 7701 [Publitseeritud esmakordselt]. Russian Porcelain in the Hermitage Collection, Leningrad: Aurora, 1973, ill 83. ↩︎
Russian porcelain in the Hermitage collection = Pусский фарфор в Эрмитаже, Leningrad: Aurora, 1973, lk 23. ↩︎
Russian porcelain in the Hermitage collection = Pусский фарфор в Эрмитаже, Leningrad: Aurora, 1973, lk 17. ↩︎
[https://en.wikipedia.org/wiki/Order_of_the_Iron_Crown_(Austria)](https://en.wikipedia.org/wiki/Order_of_the_Iron_Crown_(Austria) ↩︎
Biureedireaktsioon (Biuret test) on valkude üldreaktsioon, mis on tingitud peptiidsidemete esinemisest. Aluselises keskkonnas annavad kahevalentsed vaseioonid valkude peptiidsidemetega violetse värvusega kompleksi. Valgu osalise hüdrolüüsi produktid, peptoonid, annavad roosakas-violetse värvuse. Testimiseks võtsin liimainet objektilt (ERM 101:27) ja nn pimekatseks toiduželatiini, mille graanulitele tilgutasin paar tilka destilleeritud vett. Seejärel lisasin paar tilka 2% CuSO4; peale kahe minuti möödumist lisasin paar tilka 2,5% NaOH lahust ning jätsin proovi ca 60 minutiks klaaskatte alla seisma. Seejärel vaatlesin ja võrdlesin mõlemaid tulemusi 10–20-kordsel suurendusel läbi mikroskoobi STEMI 508. Testimiseks kasutatud liimaine ja želatiin värvusid mõlemad roosakas-violetseteks. Tulemus: parandustel oli kasutatud loomset liimi – võimalik, et vene restauraatorite poolt sagedasti kasutatud tugevalt meega plastifitseeritud kalaliimi. ↩︎
Cernit Transluecent_, The Clay and paint Factory SA. Rue du Dossay 3-B-4020 Wandre – Belgiqui. www.cernit.net – info @cernit.net; Made in Belgium; CEO92 0056 005. ↩︎
Acrylic Sennelier N 125023.120_; Max Sauer s.as.-2 rue Lamarch – CS 30204-22002 Saint Brieuc. ↩︎
Rullkozo 20g/m2, Paper NAO Japan_; Colored Kozo Blue 17 g/m2, Deffner&Johnn Hiromi Paper inc.; nisutärklise kliister metüültselluloosi lisandiga (1/5 mahu osa), klaasplaat, skalpell, pintsel. ↩︎
Titebond Genuine Hide Glue_, Franklin International, Columbus, Ohio 43207. ↩︎
Rullkozo_ 20g/m2, Paper NAO Japan; nisutärklise kliister metüültselluloosi lisandiga (1/5 mahu osa). ↩︎
Transfer Gold Color 2, National Gilding Workshop, Italy_; importija AS Vunder, Pirni 5, Tallinn, www.vunder.ee ↩︎
Marike Laht töötab SA Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimistöökojas, mis asub muuseumi territooriumil Rocca al Mares, Kanuti töökojad asuvad aga Tallinna vanalinnas Pikk tn 2. ↩︎
https://kvartalmuz.ru/et/heating/vystavka-vladimir-kanevskii-farforovye-cvety-kogda-slozhno/ ↩︎
https://flowermag.com/vladimir-kanevsky-porcelain-flowers/ ↩︎
https://et.workdoityourself.com/9170426-porcelain-flowers-by-vladimir-kanevsky-they-are-so-alive-that-until-you-touch-them-you-will-never-believe-that-it-is-porcelain ↩︎