Mööblikomplekti konserveerimisel on väga oluline nii üksikese kui terviklik komplekt. Materjalide muutumise tõttu on uue ja vana kõrvutamine alati keeruline, uuel puudub ka kasutamisest tulenev kulumine. Ütlemata tore on leida kaasaegseid kodumaiseid lahendusi, mis vastavad konserveerimiseetikale ja kvaliteedinõuetele ning aitavad luua uut tervikut, seejuures vana kaotamata.

Antud konserveerimistöö juures pakkusid suurimat väljakutset teoste mõõtmed. Paberalusel teoste tavaparameetreid silmas pidades oli siin tegemist suurte objektidega – rinnaportree mõõtmetega 710×950 mm ja täisportree 650×1780 mm. Seetõttu nõudsid ebatraditsioonilisi lahendusi nii tööpindade (laud, vaakumpesulaud, paberipress) ettevalmistamine kui tööprotsesside (vaakumpesulaual pesemine, taustamine, digimine) planeerimine, sest nii mõnigi etapp nõudis vähemalt kahe konservaatori koostööd.

Hiiumaal asuv Eesti Apostlik-Õigeusu Emmaste kirik on tuntud ka kui Kuriste Jumalasünnitaja Sündimise kirik. Kirikus asuv ikonostaas valmistati arvatavasti ajavahemikus 1900–1920. Ikonostaasil oli kaks sümmeetrilist diakoniust peainglite kujutistega. Käesolev artikkel keskendub ühele neist ustest, mida edaspidi nimetame ikooniks, sest ta ei ole enam ikonostaasi osa. SA Eesti Vabaõhumuuseum konservaatorid Maria Lillepruun ja Harle Poomann töötasid välja uudse konserveerimiskontseptsiooni – konserveerimismaterjale ja tööviise kombineeriva metoodika, mis eeldas olemasoleva ikooni puitaluse stabiliseerimist ja lagunenud servade kiht-kihilt ülesehitamist.

Pärast mustuse- ja tahmakihi eemaldamist tulid nähtavale maalimise käigus tehtud muudatused ikooni algses kompositsioonis ja detailides. Krundikihti peene nõelaga sisse kraabitud alusjoonis erineb mitmes kohas oluliselt peale kantud maalingust.

Kõige huvitavamaks muudatuseks on Kristuse õnnistuseks tõstetud käte sõrmede asend. Alusjoonisel on kujutatud hilisemat kolmesõrmelist „ladinalikku“ ristimärgi tegemist, ent maalitud on varasem, vanausulistele omane kahe sõrmega ristimärgi tegemise viis .