Saladusi varjav raudkirst Pärnu Muuseumist
Autorid: Grete Nilp, Ingrid Pihelgas, Helmut Välja
Number: Anno 2022/2024
Rubriik: Konserveerimine
Kanutisse saabudes oli Pärnu Muuseumist pärit raudkirst esmapilgul vormilt ja kaalult küll muljet avaldav, kuid pinnaviimistluselt määrdunud ja roostes. Võimas lukustussüsteem ning eseme käsitsi valmistamisele viitav välimus andsid kohe märku, et tegu on millegi märksa vanemaga kui algselt arvatud ning et mustuse- ja korrosioonikiht peidab enda all värvikaid saladusi. viide1⁽¹⁾
Kirstu lähemalt uurides oli aru saada, et siin on vaja nii metalli- kui ka polükroomiakonservaatori teadmisi ja oskusi. Esmalt alustatigi eseme põhjalikust uurimisest, püüdes aru saada, kust see on tulnud ning mis sellega on aja jooksul juhtunud. Tõenäoliselt oli kirst kunagi langenud rüüstamise ohvriks – kaas oli väänatud kõveraks ja kangidega lahti murtud, mistõttu oli see ka muuseumis korpusest eraldi hoiustatud. Tõenäoliselt oli kedagi väga huvitanud omaaegse seifi sisu ning võtit omamata oli püütud toore jõuga peidetule ligi pääseda. Kaane alumisel küljel oli keerukas lukusüsteem, mis pidi kirstus hoitavat turvaliselt kaitsma. Kuna kirst oli lahti murtud, siis osa kinnitusneete oli selle käigus lahti tõmmatud ja kaduma läinud. Puudu oli ka tavapäraselt sellistel kirstudel esinev lukusüsteemi kattev plaat, mille peal võis kunagi olla ka meistri või töökoja nimi.
Iga kirstu detail oli eraldi sepistatud ning lukusüsteemi raudlatid olid igaüks pisut erineva paksusega. Et ükski detail polnud täpses mõõdus, viitab see otseselt sellele, et ese tervikuna oli valmistatud käsitööna ning veel enne tööstusrevolutsiooni. Kindlasti ei esine kirstul ühtki tööstuslikult valmistatud elementi.
Kuidas lukusüsteem toimis?
Kirstu väljastpoolt vaadeldes on esiküljel näha suur dekoratiivne lukuava. Lähemal uurimisel selgub, et tegu on pelgalt butafooriaga, mis on mõeldud vaid petteks ja peibutuseks, mingit otstarvet see ei oma. Õige lukuava asub keset kirstu kaant ning on varjatud katteplaadiga. Katteplaadi tõstmiseks ja lukuavale ligi pääsemiseks tuleb aga täpselt teada õiget kohta, mida liigutades plaat üles hüppab – selleks on katteplaadist pisut allpool asuv kinnitusneet. Seejärel on võimalik võti lukuavasse pista ning panna liikuma seitse fiksaatorit, mis kaant kinni hoiavad. Lisaks nendele on kinnitusmehhanismis veel kolm liikumatut fiksaatorit. Seega tuli omal ajal kirstu lahti murdes lõhkuda kõiki kümmet kinnitit korraga, mis muutis selle väga keeruliseks.
Kirstu esiküljel asusid lisaturbeks ka aasad, kuhu oli võimalik kinnitada ripplukudKirstu sisemuses olevad jäljed viitavad sellele, et algselt oli seal asunud pisike, väiksematele väärisesemetele mõeldud lukustatav laegas. Kahjuks on see aja jooksul kaduma läinud. Tugev, mitmeastmelise süsteemiga lukk pidi omaniku vara parimal võimalikul moel kaitsma.
Milline oli eseme algupärane välimus?
Massiivse raudse kirstu välisilme paistis peitvat endas midagi põnevat – nimelt oli mustuse ja rooste all näha hulgaliselt viiteid mitmekülgsele ja kirevale polükroomiale, mis nõudis kindlasti lähemat uurimist. Selle käigus selguski, et kirstu külgedel oli imeliselt hästi säilinud algupärane puistelilledega maaling, millel oli kujutatud väga erinevat tüüpi stiliseeritud lilleõisi.
Konserveerimine
Esmalt asus tööle metallikonservaator Helmut Välja. Kirstu parema ja terviklikuma säilimise nimel otsustati kinnitada kaas tagasi eseme külge. Mõned hingede kinnituspoldid olid puudu, mistõttu tuli treipingil valmistada uued. Lahti murdmise tulemusel olid osad fiksaator-aasad väljapoole kaardus, samuti oli väändunud kaas ise. Õrna, kuid järjekindla painutamise tulemusel painutati need kangide ja pitskruvide abil tagasi – läheneda tuli ettevaatlikult ning säilinud rohke polükroomia tõttu ei tohtinud kindlasti kasutada abivahendina kuumust.
Seejärel sai metallikonservaator asuda töötama pindadega, millel ei leidunud maalinguid – lukusüsteem, kirstu sisemus ja põhi. Roostes ja määrdunud lukumehhanism puhastati mehaaniliselt, samuti puhastati mehaaniliselt roostest kõige tugevamini kahjustatud osa ehk põhi.Tõenäoliselt oli lukusüsteemi omal ajal määritud parema liikumise huvides mingi määrdega, millest enam jälgi ei olnud. Küll aga oli metall säilinud väga hästi, hoolimata roostest ja mustusest. Pinnad kaeti õhukese kaitsekihiga. viide 2⁽²⁾ Kuna kirstul puudus võti, siis oldi pärast kaane fikseerimist uue küsimuse ees – kuidas vältida kaane iseeneslikku lukustumist? Pärast arutlust otsustati püsiva, kuid samas tagasipööratava ja märkamatu lahenduse kasuks ehk lukusüsteemi fiksaatoreid liigutav emapuu blokeeriti pisikeste õhukeste metallkiiludega. Kiilud on eemaldatavad ning süsteemi nad pingeid ei tekita, küll aga ei luba nad kaanel lukustuda.
Seejärel võttis konserveerimise üle polükroomiakonservaator Ingrid Pihelgas, kes asus põhjalikult tegelema kirstu külgedel olevate värvikirevate maalingutega. Pind oli esmapilgul tugevalt tuhmunud ja määrdunud ning seda oli tõenäoliselt ka varasemalt konserveeritud, sh kaetud kaitsekihiga, milleks võis olla vaha.
Tööprotsess algas pindade üldise märgpuhastusega. viide 3⁽³⁾ Seejärel alustati puhastustestidega, et selgitada välja sobivaim meetod tumenenud kattekihtide eemaldamiseks. viide 4⁽⁴⁾ Puhastusgeel kanti pinnale ja sellel lasti vastavalt kihtide paksusele ja tundlikkusele kuni 45 minutit mõjuda. Seejärel eemaldati geel pinnalt ja teostati mõne aja möödudes järelpuhastus etanooliga. Kuna õrnad puistelilled on maalitud tasapinnast pisut kõrgematena, siis oli vaja osades kohtades ka mehaaniliselt skalpelliga kaasa aidata. Paralleelselt puhastamisega toimus ka värvikihtide kinnitamine. viide 5⁽⁵⁾
Puhastamise käigus tulid nähtavale säravad õrnad lilleõied ning erkroheline taustamaaling, mis moodustasid eseme jõulise vormiga kauni kontrasti. Pindade lõplikuks viimistlemiseks kaeti maalingud ja kirstu välispind kaitselakiga. viide 6⁽⁶⁾
Kokkuvõtvalt võib öelda, et selle roostetanud ja esmapilgul „igava“ eseme puhul oli tegu mitmekülgse ja põneva väljakutsega, kus objekt pakkus konservaatoritele mitmeid üllatusi. viide 7⁽⁷⁾
Viited
Kuna kirstu välimus viitas sellele, et see võib olla oluliselt vanem kui praegu MUIS-is märgitud (19. sajand), konsulteeriti dateeringu täpsustamiseks Tallinna Linnamuuseumi spetsialistidega. Metallikonservaatori Jaan Märsi ja koguhoidja Kristiina Hiiesalu kommentaar: „Pakuks kirstu valmistamise ajaks u 1750–1775. Vedrutüüp ei luba varasemaks (17. sajand) dateerida, samas on nt rohmakad needid veel igaüks eraldi tehtud käsitöö. 19. sajandi neetide puhul oleks tegu hoopis ühtlasema masstoodanguga. Maalingute väikesed lilled sobivad rokokoolike puistelilledega ja petik-luku plaat on sobivalt asümmeetriline.
Sarnaseid kirste valmistati erinevas mõõdus ja massiliselt Nürnbergis 16. sajandi lõpust 18. sajandi kolmanda veerandini. Siis tuli juba valdavalt klassitsism peale. 19. sajandi neostiil oleks kasutanud odavamaid masstoodangu lahendusi (nt ümarate peadega neete).“ ↩︎5% tanniini etanoolilahus ↩︎
5% triammooniumtsitraadi vesilahus ↩︎
Parimaks puhastuslahuseks osutus geel: Carbopol EZ2, Ethomeen C-25, atsetoon, bensüülalkohol ↩︎
20% Paraloid B-72: atsetoon, ksüleen, mahuvahekorras 1:2:2 ↩︎
10% Paraloid B-72 etüülatsetaadis ↩︎
Pärnu Muuseumi museaal, PäMu_26681Aj366. Kanuti konserveerimispass nr 2024:0043 MuISis. ↩︎