Suuremõõtmeliste paberalusel trükiste konserveerimine Georg Lurichit kujutavate litograafiatehnikas plakatite näitel
Autor: Ülle Soosaar
Number: Anno 2022/2023
Rubriik: Konserveerimine
Plakatikunsti üheks isaks nimetatud tšehhi kunstnik Alphonse Mucha muutis 1894. aastal Sarah Bernhardtile loodud teatriafiššiga viide1 ⁽¹⁾ seniseid plakatite koostamise põhimõtteid, võttes kasutusele pikliku elusuuruses formaadi ning lisades julgeid värviskeeme ja isikupäraseid detaile. Praha Mucha Foundationi kuraatori Tomoko Sato arvates võisid kunstnikku formaadi valikul omakorda mõjutada tol ajal Prantsusmaal väga populaarsed jaapani kirjarullid.viide2⁽²⁾ Arvatavasti just Mucha eeskujul sai kogu 19. sajandi Euroopa plakatikunst tuule tiibadesse.
Plakat kui teadet, reklaami või propagandat vahendav kunstipärane müürileht ehk afišš on kunstivormina leidnud tänapäeval teenimatult vähe tähelepanu. Seda põnevam oli avastada omal ajal maailma tugevaimaks ja ilusaimaks meheks peetud Georg Lurichit kujutavaid artistiplakateid, mis toodi 2020. aasta veebruaris digiettevalmistamiseks Kanutisse.
Aastal 1905 trükitud täisportree viide3⁽³⁾ [ill 1] ja 1904. aastal trükitud rinnaportree viide4⁽⁴⁾ [ill 2] jõudsid Kanutisse väga halvas seisukorras. Neil esines arvukalt paberikahjustusi, mis (eriti täisportree puhul) tugevalt kujutatut moonutasid. [ill 9] Kuna sedavõrd hapraid teoseid ei saanud Viljandi Muuseumis eksponeerida, oli nende avalikkusele kättesaadavaks tegemisel ainsaks võimaluseks digimine. Plakatite seisukorrast tingituna oli selleks vajalik nende eelnev konserveerimine.viide5 ⁽⁵⁾
Plakatitega seotud värvikad persoonid
Maadleja Georg Lurich (22.04.1876 Väike-Maarja – 22.01.1920 Armavir) [ill 3] oli üks kolmest kõige kuulsamast Eesti elukutselisest maadlejast Georg Hackenschmidti ja Aleksander Abergi kõrval. Ta oli üks väljapaistvamaid isiksusi maailma raskejõustiku ajaloos, seda nii kehalistelt kui vaimsetelt võimetelt.
19. sajandi viimastel kümnenditel hakkas raskejõustik Euroopas jõudsalt arenema. Tugeva tõuke selleks andsid elukutselised jõumehed, kes reisisid linnast linna, demonstreerides oma jõudu ja osavust peamiselt mitmesuguste raskuste tõstmisel ning maadluses. Mõte hakata elukutseliseks atleediks tuligi Lurichile pähe arvatavasti Tallinnas välismaalastest jõumeeste esinemisi nähes. Kuna maadlusõpetajaid polnud, lõi ta omaenese süsteemi lihasjõu arendamiseks ning tegi palju maadluskunsti väljakujundamiseks. Kreeka-Rooma maadlusesse tõi Lurich arvukalt uusi võtteid ja asendeid.
Lurichi tähelend algas Peterburis, kus temast sai 1896. aastal elukutseline atleet ehk rahvakeeli jõumees. Eestlase tõsterekordid ja võidud maadluses said peagi kuulsaks üle kogu Venemaa. Karjääri tipul anti talle isegi hüüdnimi "Eesti jumal". Eestis võeti Lurich mõistagi vaimustunult vastu ning ajakirjanduse kaudu jõudis tema kuulsus välismaalegi. Kõikjal Euroopas hämmastas atleet rahvahulki oma tohutu jõu ning hiilgava tehnikaga. Ta suutis eriti noorsoo hulgas äratada suurt huvi maadlusspordi vastu. 1912. aasta sügisel sõitis Lurich koos oma parima õpilase Aleksander Abergiga Ameerika Ühendriikidesse. Pärast mõnenädalast tutvumist ameerika vabamaadluse tehnikaga võitis ta juba veenvalt sealseid maadluskuulsusi.
Ettevõtlik Lurich korraldas ka ise maadlustšempionaate. Tema erakordne leidlikkus ja näitlejaanne leidsid suurepärase rakenduse. On teada juhtum, kus Lurich esines Peterburis menukalt näitlejana teatrilaval.viide6 ⁽⁶⁾ Voldemar Panso on teda nimetanud koguni ainsaks ja suurimaks eesti näitlejaks viide7 ⁽⁷⁾ .
Lurichit peeti kõige ilusama kehaehitusega meheks maailmas, keda võrreldi antiikkangelastega. Mitmed maailmakuulsad kunstnikud (näiteks Auguste Rodin) palusid tal endale poseerida. Ka Amandus Adamson lõi atleedist mitu skulptuuri, neist tuntuim on "Tšempion" (1903). Kuulsast spordikangelasest ilmus mitmeid romaane ja näidendeid.
Lurichis kehastus ideaal eestlaste muistsest vägilasest, kelle nimi muutus rahva seas jõu sümboliks. Inimesena tunti teda kui rahvameest, suur naljahammast ja toredat sõpra. Lurich saavutas populaarsuse ka kõnemehe ja ajakirjanikuna. Ta esines korduvalt kõnedega tervislike eluviiside ja spordi kasulikkusest ning alkoholi hävitavast toimest; samuti kirjutas ta raskejõustiku- ja kehakultuurialaseid artikleid, isegi spordinovelle. Tema toetusel said mitmed vaesemad noored kõrgema hariduse. Esimese maailmasõja puhkedes leidis Lurich end üllataval kombel koguni spiooniloo keskmest viide8 ⁽⁸⁾ .
Aastal 2020 leiti USA Kongressi raamatukogust 1910. aastast pärit filmirull, mida loetakse vanimaks säilinud jäädvustuseks eestlasest ja kindlasti vanimaks Eesti spordifilmiks. Kuueminutiline ilma helita ringvaade on teadaolevalt ainus säilinud liikuv pilt meie rahvuskangelasest viide9 ⁽⁹⁾.
Põneva asjaoluna on Lurichit elusuuruses kujutaval plakatil Viljandi raamatukaupmehe ja kirjastaja Hans Leokese raamatukogu tempel [ill 5]. Rahvalegendi järgi otsustas suurepärase reklaamimeistrina tuntud raamatukaupmees kuulsa jõumehe ühel Viljandi esinemisel oma äri huvides ära kasutada. Ta sai Lurichi nõusse, et nad peavad koos avaliku maadlusmatši, mille kokkuleppe kohaselt võidab Leoke. Hiljem olevat paljud inimesed tahtnud tulla Leokese raamatupoodi üksnes seepärast, et näha meest, kes on maadlusmatil võitnud suurt Lurichit ennast.
Vana-Võidu mõisa puusepa peres sündinud Hans Leoke (27.12.1852 – 16.08.1919) oli üks tähtsamaid eesti raamatukaupmehi-kirjastajaid. [ill 4] Aastal 1891 asutas ta oma raamatupoe ning 1895. aastal ka kirjastuse, mis muutus eelmise sajandi algul üheks suurimaks eestikeelsete raamatute väljaandjaks. Aastal 1891 avas Leoke veel laenuraamatukogu viide10 ⁽¹⁰⁾ .Eesti kultuuriloos on Leoke tuntud eeskätt kui näidendite väljaandja, kes pidas silmas just asjaarmastajatest näitetruppide vajadusi kergemasisuliste näidendite järele. 20. sajandi algul oli Leokesel Eesti suurim ja täiuslikem näidendite laenukogu, kuhu ta püüdis soetada kõik eestikeelsed väljaanded. Leoke oli teerajajaks lastenäidendite kirjastamisel ning üks suurimaid Eesti bibliofiile. Kaasaegsete mälestuste kohaselt oli ta väikest kasvu elavaloomuline habemik, kes püüdis isiklikult suhelda iga oma kaupluse külastajaga, eriti lastega. Lisaks raamatutele kauples Leoke ka kontori- ja koolitarvete, postkaartide, pudukaupade, seemnete ja mänguasjadega. Kõige selle kõrval korraldas ta teatrietendusi ja kontserte, trükkis peokuulutusi ja levitas pileteid.
Lurichiga sidus Hans Leokest aastatepikkune koostöö, millest ajapikku kujunes sõprus. Viljandis viibides ööbis Lurich just Leokese pool ning viimane abistas Lurichit kõikvõimalikes korralduslikes küsimustes, plakatite ja postkaartide trükkimises ning isegi kohtuasjades, kui sportlane viibis ise ringreisidel viide11 ⁽¹¹⁾ ühendas kahte eestimeelset meest ka kirglik soov anda omapoolne panus väikese rahva eneseteadvuse tõstmisse ning kultuuri, sealhulgas kehakultuuri, arendamisse.
Adolph Friedländeri trükikoja plakatid
Plakatite kujundamise uued põhimõtted ning tööstusliku revolutsiooni käigus täiustunud trükitehnikad andsid 19. sajandil omapoolse tõuke plakatite muutumisele ülipopulaarseks reklaamimeediumiks. Plakatite kuldajal arenes trükitööstus meeletu kiirusega.
Kõnealused suuremõõtmelised plakatid on valmistatud litograafiatrükis. Arvatavasti kujundas Georg Lurich need ise ning laskis trükkida tollases Euroopa kõige moodsamas ja kuulsamas meelelahutustööstuse tellimustele spetsialiseerunud trükikojas – Hamburgis asunud Adolph Friedländeri litograafiatrükikojas. Mõlemad plakatid on märgistatud Friedländeri kaubamärgiga.
Adolph Friedländeri litograafiatrükikoja ajalugu on käsitlenud Stephan Oettermann 2002. aastal välja antud kataloogis „Adolph-Friedländer-Lithos: ein Verzeichnis nach Nummern“. Kuna kõik töökoja trükised olid numereeritud, võib kataloogist leida omalaadse ID-numbri järgi teavet iga konkreetse plakati kohta. Selgus, et Lurich on sellest trükikojast korduvalt plakateid tellinud viide12 ⁽¹²⁾ .Antud kataloog annab teavet eeskätt Saksa muuseumides olevate plakatite kohta. Üllatav on neis kogudes säilitatav Lurichi täisportreed kujutavate plakatite hulk, samas kui teave rinnaportree formaadis plakatite kohta puudub sootuks.
Trükikoja viimane peakunstnik Wilhelm Eigner rõhutab samas raamatus, et peaaegu kõik plakatid valmisid ilma põhjalikuma ettevalmistuseta või lihtsate pliiatsieskiiside järgi. Individuaalsete tellimustööde puhul tõi klient sageli kaasa oma materjalid (pildid, joonised, ideekavandid), mis said eeskujuks vähemalt mõnele plakati osale. Sellistest etteantud detailidest koostas peakunstnik plakati lõpliku kujunduse. Nn friedländerid viide13 ⁽¹³⁾ olid trükikojale iseloomulikud, väga erinevatest elementidest komponeeritud värviküllased plakatid.
Mustandi- ehk joonistusplaadi joonistas peakunstnik alati ise. Reprodutseerimiseks valmis olevale raamistikule said teised litograafid omakorda värve lisada. Mustandid olid väga väikesed ning vajasid suurendamist läbipaistvale paberile. Nende järgi tehti söepliiatsiga juba õiges suuruses visandid. Nüüd algas litograafi tegelik töö joonistuste kivi- või tsinkplaadile kandmisega. Selle muutis keeruliseks asjaolu, et joonis kanti plaadile peegelpildis. Vigade parandamine oli praktiliselt võimatu. Kui soovitud joonis oli plaadile kantud, söövitati plaadi pind ning see oli trükkimiseks valmis. [ill 6]
Kuni 1920. aastate keskpaigani trükiti kiviplaatidele, siis aga mindi üle olulisemalt kergematele tsinkplaatidele. Töötati kahes suuruses plaatidega – 59×86 cm poognale ja 96×118 cm topeltpoognale. Võib ainult ette kujutada, kui raske oli topeltpoogna 10 cm paksune kiviplaat! Kui plakatid olid valmis trükitud, läksid plaadid lihvimisele ja võeti seejärel uuesti kasutusse.
Erinevate plakatiliikide tiraažid olid erinevad ja sõltusid tellija soovist. Reeglina trükiti väiksema formaadiga ja ka topeltpoognaga plakateid 3000 tükki ühes partiis. Suurim friedländer koosnes 24 paberipoognast. Nii suuri ja kalleid plakateid telliti haruharva ning nende tiraaž oli väike.
Adolph Friedländeri trükikoja toodangus võis eristada kahte tüüpi plakateid:
· laoplakatid (võlukunstiplakatid, lõvidressuuriplakatid) ehk standardsed žanriplakatid.
· eritellimusplakatid (persooniplakatid, staariplakatid, programmiplakatid), mis kujundati konkreetse tellimuse alusel vastavalt kliendi etteaste iseloomule.
Lurichi plakatid kuulusid arvatavasti eritellimuse alusel trükitud eksklusiivplakatite hulka.
Kuulsat Friedländeri kaubamärki kasutati esmakordselt aastatel 1890–1891. Iga plakat allkirjastati numbri ja trükikoja märgiga, milleks on ettevõtte nimi südamekujulisel taustal. [ill 7]. Inspiratsiooni kujunduseks on Eigneri sõnul andnud ladinakeelse nimega taim Physalis alkekengi ehk meilegi tuntud füüsal. Alates numbrist 400 lisati logole auoreool, mis tähistas kõrget kvaliteeti.
Konserveerimine
Konserveerimistööde eesmärk oli museaalide pikema säilivuse tagamine ning ettevalmistamine digimiseks. Digimine oli vajalik plakatite infoväärtuse säilitamiseks, kuna nende näol oli ja on tegemist hindamatu detailiga Eesti kultuuri- ja spordiajaloos.
Plakatite seisund
Plakatid jõudsid Kanutisse väga halvas seisukorras. Mõlemad olid kleebitud ebakvaliteetsele papile ning neid oli pikka aega hoitud rulli keeratuna. Habras paber ja paksu taustapapi “rullimälu” raskendasid juba plakatite esmast uurimistki.
Rohkesti leidus plakatite intensiivsest kasutamisest tingitud mustust, horisontaalseid ja vertikaalseid murdejooni, rebendeid, paberikadusid. Täisportreel võis täheldada suuremaid ning ulatuslikumaid paberikahjustusi – kadusid, lõikeid ja kortse – plakati ülaosas. [ill 9], [ill 10]. See võis olla tingitud suuremast mehaanilisest survest (plakatit hakati kokku rullima just ülemisest otsast). Plakati ülemine osa oli saanud veekahjustusi ning oli rohkem kaetud tolmu ja muu lahtise mustusega. Ebakvaliteetse aluspapi ja robustse monteerimisviisi (liimimine papile) tagajärjel oli mõlema plakati paber hakanud lainetama ning moodustunud olid voldid, millelt trükivärv maha koorus. [ill 8] Nähtavaid tugevaid bioloogilisi kahjustusi (hallitus, eosed) esines laikudena plakati ja taustapapi vahel.
Mõlemat plakatit oli varasemalt ka parandatud. Rinnaportree rebendeid oli tugevdatud erinevate paberiribadega. Täisportreel esines paberikadude jõupaberiga parandusi ülemistes nurkades. Parandused ja pinnakaod olid toneeritud. [ill 11] Silma hakkasid kujutist tugevalt moonutavad parandused näopiirkonnas. [ill 10] Täisportree on pärast papile liimimist sobivasse mõõtu lõigatud. Sellest annab tunnistust ühel detailil säilinud plakati originaalserva hele riba. Täisportree koosnes kahest paberipoognast.
Materjaliuuringud
Kuna puudus huvi taustapapi säilitamise vastu, keskenduti materjaliuuringutes eelkõige plakatite paberile. Uuringud hõlmasid paberikiu seisundi ja olemuse uurimist, ligniinisisalduse ning lisaainete määramist viide 14 ⁽¹⁴⁾ .Need kinnitasid veelkord, et tegemist on aja jooksul mitmesuguste tegurite mõjul (intensiivne kasutamine, mittekvaliteetne toormaterjal, sobimatu monteerimisviis) tugevasti lagunenud paberiga, mida hoidis kohati koos vaid trükivärv. [ill 12] Paberi siseelu iseloomustas uinunud olekus bioloogiline saastumine (seened, bakterid) viide15 ⁽¹⁵⁾ .[ill 13] Plakatid olid trükitud madala kvaliteediga paberile, mille toormes võidi kasutada nii taaskasutatud kaltsupaberit (tuvastati lina kiude) kui ka puidumassi (tuvastati okas- ja lehtpuidu kiude). Konkreetseid puiduliike oli praktiliselt võimatu kindlaks teha, kuna puidukiud olid äärmiselt lagunenud ning korduval töötlemisel kiule iseloomulikud tunnused kaotanud. Analüütilistest uuringutest ilmnes, et paberi valmistamise protsessis oli kasutatud kloori, alumiiniumi ja räni sisaldavaid aineid (klooriühendid viide16⁽¹⁶⁾ või kaoliin viide17⁽¹⁷⁾).
Praktiline konserveerimine
Plakatite konserveerimist alustati väiksemast, Lurichi rinnaportreest. Kuivpuhastuse ja demonteerimise koos vajalike eeltöödega teostas Kanuti konservaator Maris Allik. Mina alustasin praktilistes töödes osalemist väiksema plakati pesemisega vaakumpesulaual. Järgnevalt kirjeldatud konserveerimisprotsessid põhinevad suurema, s.o täisportreega tehtud töödel, milles osalesin algusest lõpuni. Kui konserveerimiskava oli mõlema plakati puhul ühesugune, siis töö käigus esines üksikuid formaadist tingitud erinevusi, mis on nende kirjelduses eraldi välja toodud.
Esmalt jäeti plakatid sirutatult paariks nädalaks „rahunema“. Paberil on tugev “rullimälu” ning selliselt deformeerunud hapra paberi mistahes kujul käsitsemine võib põhjustada lisavigastusi.
Esmalt eemaldati kuivpuhastuse käigus aja jooksul ladestunud mustus. Niiske puhastamine teostati 3% metüültselluloosi vesilahusega, mis toimis nii puhastusvahendi kui hapra paberi kerge liimistusena. Juba peale esimesi puhastusetappe paranes plakatite väljanägemine tunduvalt.
Plakati paberi rebendid, murdekohad ja servad asetati ettevaatlikult võimalikult õigesse asendisse ja toestati esiküljelt ajutiselt pikakiulise mikalendi ribadega – nn profülaktilise ehk kaitsva kleebisega (ingl k facing). [ill 14] Nii sai deformeerunud originaali katkised ja irdunud või irdumisohtlikud piirkonnad oma õiges asukohas enne järgmisi tööetappe fikseerida. Seejärel eemaldati plakati paberi küljest happelisest materjalist taustapapp. [ill 15]
Järgnevaks märgtöötluseks eraldati suurem plakat kaheks: alumiseks ja ülemiseks poognaks. Märgtöötlus võimaldab habraste ning tugevalt kahjustunud objektide vee keskkonnas pesemisel eemaldada paberist laguproduktid (sageli paraneb selle käigus teose väljanägemine, paber muutub heledamaks). Ettevalmistatud vaakumpesulauale asetati mõlemalt küljelt etanooli 40% vesilahusega eelniisutatud plakat. Edasi niisutati paberit aeglaselt ja järk-järgult 1% metüültselluloosi vesilahusega, mis vähendas voltide tekkimist märga paberisse ning aitas ühtlasi selle pinda tugevdada. [ill 16] Pesulaua tõmme lülitati sisse, kui paber oli lõdvenenud/pehmenenud ja voldid olid välja silutud. Paberi pesemist jätkati esmalt kraaniveega ja lisati siis järk-järgult pesulahus (ammoniaagilahus NH4OH + H2O; pH=8). Kui intensiivselt eralduv „kollasus“ oli paberist välja pestud, lülitati pesulaua tõmme välja. Paber jäeti õhukese pesulahuse kihiga kaetuna umbes pooleks tunniks seisma. Pesulahuse väljapesemine voolava veega kestis ligikaudu sama kaua kui eelnenud märgtöötlus. Kogu märgtöötluse protseduur (koos loputamisega) ei tohiks kesta rohkem kui kaks tundi (olenevalt paberi seisundist), kuna pikaajalise leotamise käigus hakkab materjali niigi habras struktuur lagunema.
Pärast pesemist asetati plakat viltide vahele ilma lisaraskusteta kuivama. Oluline on lasta materjalil vabalt ja ilma pressiga fikseerimata kuivada, et kiud saaksid kahaneda oma algsete mõõtmeteni. Täisportree alumise ja ülemise poogna venimis- ja kahanemisprotsessid olid märgtöötluse käigus sarnased.
Järgnes taustamine ehk toestamine tagaküljelt, mille käigus plakatid kleebiti pärast pesemist ja parandamist täies ulatuses sobivale taustapaberile. Rinnaportree puhul kasutati selleks 20 g/cm² mooruspuu kiust jaapani paberit. Kuna täisportree formaat oli esimesest poole suurem, siis valiti selle taustamiseks paksem, Paper Nao toonitud jaapani paber RK-42 viide18 ⁽¹⁸⁾ .
Suuremõõtmelisi pabermaterjale on kasulik sirutada karibari meetodil viide19 ⁽¹⁹⁾. Kasutamise eelis on see, et parandamise ja toneerimisega saab alustada kasvõi samal päeval ja tegeleda rahulikult kogu sirutamiseks vajaliku aja vältel. Suurema plakati puhul ei olnud sirutusaluseks ehtsat karibari-paneeli võtta ning see asendati sobivas mõõdus vineerplaadiga. Sellele asetati Holytexi leht, mis oli originaalplakatist mõned sentimeetrid suurem, kuid taustapaberist väiksem. Seejärel tõsteti sirutusalusele taustatud originaal esiküljega ülespidi nii, et Holytex jäi täpselt plakatiosa alla ja taustapaberi servad ulatusid sellest üle. Need üleulatuvad servad kaeti altpoolt liimiga ja kleebiti otse vineerile. Sealjuures oli oluline, et niiskes materjalis oleks piisavalt kahanemisruumi – pigem võis paber pisut lainetada, kuid mitte pingesse venida. Sellisel moel oli plakatil võimalik kuivamise käigus sirguda materjali enese kahanemise ning seejuures tekkiva pinge tulemusel. Sirutusalusel kuivavat originaali sai juba järgmisel päeval töödelda. Pressis kuivades kulub vähemalt kaks nädalat enne, kui konserveeritavat objekti saab edasi viimistleda.
Paberikadusid saab täita originaali esiküljel. Paranduspaber peab originaaliga sobima nii struktuurilt, kaalult, tiheduselt kui toonilt. Reeglina võiks paranduspaber olla originaalist õige pisut heledam ning kergem. Suuremate kadude täitmiseks kasutati plakatitel sobiva kujuga paranduspaberist paika. [ill 17] Väiksemate kadude täitmiseks kasutati metüültselluloosi lahuses pehmendatud paberimassi.
Toneerimine oli vajalik plakati trükikihi kahjustuse korrigeerimiseks ja paranduspaberi tooni muutmiseks üldtaustaga sobivaks. Toneerimist vajavatest aladest oli töömahukaim tugevasti kahjustunud plakati ülaosa, sealhulgas atleedi nägu. [ill 18] Värvitooni parandused jäeti originaalpinnast piisavalt heledamaks, et need oleksid eristatavad. Plakati esteetilise väljanägemise huvides toneeriti väiksemad paberikaod. Suuremaid paberikadusid pigem ei toneeritud, kuna ulatuslikumad ülevärvimised oleksid hakanud varasemate paranduste ja nende värvitoonidega põhjendamatult konkureerima. Toneerimiseks kasutati värvilisi veekindlaid pliiatseid, mis vähendavad kujutise kahjustumist ning pigmendi paberi sisse imbumist võimaliku niiskuskahjustuse korral.
Praktilise töö käigus muutus viimaste konserveerimisetappide järjestus. Kui algselt planeeriti plakat aluselt maha võtta, viimistleda ning alles lõpuks digida, siis Kanuti spetsialistide soovitusel oli mõistlikum fotografeerida plakat koos sirutusalusega. [ill 20] Plakati suurte mõõtmete tõttu ei olnud võimalik seda teha horisontaalselt. Vertikaalselt, kuid ilma sirutusaluseta fotografeerimise korral võinuks tekkida probleemid selle fikseerimisega. Riputamine (näiteks näpitsatega) oleks museaali ohustamata olnud keeruline ning suure paberi „hõljumisel“ oleks objekti ja fotoobjektiivi vahele tekkivad kauguste vahed mõjutanud digikujutise kvaliteeti. Koos sirutusalusega sai aga plakati turvaliselt püstiasendisse tõsta. [ill 19] Kindlalt fikseeritud originaali digimine oli oluliselt lihtsam ning andis tulemuseks kvaliteetse kujutise. Saadud digikujutist ei töödeldud ega digiretušeeritud. Pärast digimist eemaldati plakat ettevaatlikult sirutusalustelt ja lõigati ära üleliigsed taustapaberi servad.
Pakendamiseks kasutati pikaajaliseks säilitamiseks sobivat arhiivipüsivast lainepapist karpi viide20 ⁽²⁰⁾ . Plakatite formaadi tõttu oli sobiva karbi tegemine valmistajafirmale paras väljakutse – müügilolevad papilehed olid oma mõõtudelt vajalikust väiksemad ning karbi valmistamiseks polnud papi voltimisel võimalik kasutada tavatehnoloogiat (masinaid). Konserveeritud plakateid hoiustatakse horisontaalselt, sirutatult karbis. [ill 21] Arvestades muuseumide laopindade piiratust oli ka Viljandi Muuseumis niivõrd suurele säilituskarbile keeruline kohta leida. [ill 22]
Kokkuvõte
Restaureerida sirgeks! – nii kõlas algne tööülesanne plakatite digimiseks ettevalmistamisel. [ill 23], [ill 25] Plakatite konserveerimine osutus paberi hapruse tõttu keeruliseks ning nõudis tõsist keskendumist. Küllaltki mahuka töö tulemuseks olid kvaliteetsete kasutuskoopiate tegemiseks sobivalt ettevalmistatud originaalid. [ill 24], [ill 26]
Antud konserveerimistöö juures pakkusid suurimat väljakutset teoste mõõtmed. Paberalusel teoste tavaparameetreid silmas pidades oli siin tegemist suurte objektidega – rinnaportree mõõtmetega 710×950 mm ja täisportree 650×1780 mm. Seetõttu nõudsid ebatraditsioonilisi lahendusi nii tööpindade (laud, vaakumpesulaud, paberipress) ettevalmistamine kui tööprotsesside (vaakumpesulaual pesemine, taustamine, digimine) planeerimine, sest nii mõnigi etapp nõudis vähemalt kahe konservaatori koostööd viide21 ⁽²¹⁾.
Suured mõõtmed tekitasid probleeme ka digimisel. Täisportreed ei olnud võimalik horisontaalselt fotografeerida ning riputamise korral olnuks raskusi selle stabiliseerimisega. Sirutusalusele fikseeritud plakatit sai aga kvaliteetse tulemuse saavutamiseks turvaliselt käsitseda. [ill 19]
Samuti oli väljakutset pakkuv sobiva säilituskarbi valmistamine – eriline tellimus nõudis kombineerimist ja käsitsitööd.
Konserveerimisel osutus minu jaoks kõige keerulisemaks pesemine vaakumpesulaual ja toestamine, kõige üllatavama tulemuse andis aga materjaliuuring. Mikroskoopia abil „paberi sisse minek“ näitas väga ilmekalt, kuidas aeg võib materjali mõjutada. Ideaaljuhul võiksid materjaliuuringud käia kaasas iga konservaatori käe alla sattunud esemega.
Trükiste ajaloo uurimise muutis eriti põnevaks Adolph Friedländeri litograafiatrükikoja number ja märgis. Töö käigus tekkis huvi välja selgitada, kui palju tuvastamata friedländereid võiks Eesti muuseumides veel leiduda. Eesti Muuseumide Veebivärav MuIS annab vihje vaid ühele Friedländeri litograafiatöökoja trükisele Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi fotokogus viide22 ⁽²²⁾ .
1 2345678910111213141516171819202122
Viited
Poster for Victorien Sardou Gismonda starring Sarah Bernhardt at the Théâtre de la Renaissance in Paris (vaadatud 11. III 2021). http://alphonsemucha.free.fr/sarahphotos.htm ↩︎
Pound, C., How Alphonse Mucha’s Iconic Posters Came to Define Art Nouveau. The Art World Online 2018. Artikli leheküljed pagineerimata (vaadatud 11. III 2021). https://www.artsy.net/article/artsy-editorial-alphonse-muchas-iconic-posters-defineartnouveau?utm_medium=social&utm_source=facebook&utm_campaign=editorial&fbclid=IwAR0bnDqgmmO8ULfMszZoHhPclg4irSVeydd6XcuJedkonOp-pmXDWODB0vM ↩︎
Oettermann, S., Adolph-Friedländer-Lithos: ein Verzeichnis nach Nummern. Gerolzhofen: Verlag S. Oettermann 2002, lk 37. ↩︎
Oettermann, S., Adolph-Friedländer-Lithos: …, lk 37. ↩︎
Lurichit kujutavate plakatite konserveerimisest kujunes autori bakalaureuseõppe lõputöö EKAs ning käesolev artikkel on selle kokkuvõte. Praktilised tööd on tehtud Kanutis koostöös konserveerimistööde juhendaja Maris Allikuga. Materjaliuuringuid teostati Tallinna Tehnikaülikooli mehaanika ja tööstustehnika instituudis vanemteadur Urve Kallavuse juhendamisel. Lõputöö on täismahus leitav aadressil: https://digiteek.artun.ee/fotod/loputood/bakalaureus/event_id-620 ↩︎
Langsepp, O., Georg Lurich. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1958, lk 10. ↩︎
Kivine, P., Lurich. Tallinn: Äripäeva kirjastus 2017, lk 7. ↩︎
Oma Ameerika-turneel kõrgseltskonnas liikudes jõudsid Lurichi kõrvu kuuldused Vene saatkonna töötajate reeturlikkusest. Ametnikud, kes pidid varustama Vene keisririiki laskemoona ja muu sõjaks vajalikuga, saboteerisid oma kohustusi ning Lurich Vene keisririigi alamana otsustas selle vandenõu paljastada. – Kivine, P., Lurich … , lk 73. ↩︎
USA-st leiti ainus teadaolev liikuv pilt Georg Lurichist. Pealtnägija 21. I 2020 (vaadatud 21. I 2020). Kättesaadav: Eesti Rahvusringhäälingu kodulehekülg:
https://sport.err.ee/1026657/pealtnagija-usa-st-leiti-ainus-teadaolev-liikuv-pilt-georg-lurichist ↩︎Sarapuu, L., Hans Leoke – raamatukaupmees ja kirjastaja. Viljandi muuseumi aastaraamat 2007, lk 190 (vaadatud 12. X 2020). http://muuseum.viljandimaa.ee/vana/aastaraamat/2007/sarapuu.pdf ↩︎
Kivine, P., Lurich … , lk 84–87. ↩︎
Oettermann, S., Adolph-Friedländer-Lithos: … , lk 84. ↩︎
Friedländeriteks nimetatakse Adolph Friedländeri trükikojas valminud litograafiatehnikas plakateid. ↩︎
Paberi struktuuri ja kiulise koosseisu uurimiseks kasutati skaneerivat elektronmikroskoopiat, kiudude määramiseks valgusmikroskoopiat. ↩︎
Tavatingimustes toatemperatuuril ei olnud bioloogiline saaste visuaalselt hinnates aktiivne, kuid paberi puhastamiseks kasutatud niiskel vatil (mis oli jäetud kilekotti ) arenes paari nädala jooksul välja vohav hallitus. ↩︎
Alates 19. sajandi algusest hakati paberit pleegitama klooriga, kuid tugeva oksüdeerijana halvendas see aja jooksul paberi kvaliteeti. – Lehtaru, J., Erinevatel ajaperioodidel valmistatud paberi koostis, omadused ja säilivus. Säilitusalane seminar „Kui säilitada, siis säilib: Eesti tänased praktikad“. 20.02.2020. Slaid 17 (vaadatud 19. IV 2021).
https://www.nlib.ee/sites/default/files/Jaan%20Lehtaru_Erinevatel%20ajaperioodidel%20valmistatud%20paberi%20koostis%2C%20omadused%20ja%20s%C3%A4ilivus.pdf ↩︎Paberi liimistamiseks võeti 19. sajandi alguses kasutusele odavam tooraine – kampol. Happelise vaikaine kampoli paremaks kinnitamiseks paberikiududele tuli lisada kaaliumalumiiniummaarjast ehk maarjajääd (AlK(SO4)212H2O), mis aga muutis paberi happeliseks ja vanandas seda kiiresti. Paberi täiteainena kasutatakse kaoliini – peamiselt kaoliniidist (Al2Si2O5(OH)4) koosnevat valkjat savi. Seda lisatakse paberi läbipaistvuse vähendamiseks, pinna siledaks ja lahuseid mitteabsorbeerivaks muutmiseks. Kuna kivim ise on erevalge võib kaoliini lisamine ühtlasi paberi heledamaks muuta. – Lehtaru, J., Erinevatel ajaperioodidel valmistatud … , slaid 17 (vaadatud 19. IV 2021). ↩︎
Paper Nao RK-42. 60 g/m², valmistatud Kozo kiust, puhverdatud Ca(OH)2, kuivatatud roostevabal terasel, pH 7,3. http://www.anton-glaser.de/Produkte/Papiere/GLA_D0125_02.pdf ↩︎
Karibari_ on idamaade traditsiooniline kergekaaluline paneel, mida kasutatakse hyõgushis (voldik- ja lükandseinte valmistamisel) ja paberalusel ning siidil kunstiteoste monteerimisel nende sirutamiseks. /…/ Jaapani sirutuspaneel karibari koosneb kergest puidust sõrestikust, mis kaetakse kuni seitsme erineva kihi jaapani paberitega spetsiifilise metoodika järgi, kasutades liimina nisutärklisekliistrit. /…/ Karibari pind on kergelt vetthülgav, mis aitab objekti peale sirutamist paneelilt eemaldada. Paneelid on kerged ning neid saab vajadusel ka ühe suurema sirutusaluse moodustamiseks omavahel kokku ühendada. – Huxtable, M., Weber, P. Karibari: the japanese drying board, Paper Conservator vol 9, 1985. Pages 54-60. Published online: 17 Sep 2010. https://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1080/03094227.1985.9638469 viidatud läbi Allik, M., Ots, G., Šumanov, T., Haruldane leid Eestis: 19. sajandi tapeedi konserveerimise lugu. Renovatum Anno 2017/2018 (vaadatud 11. III 2021). ↩︎
Arhiivipüsiv säilituskarp valmistati Maksing OÜs. https://www.zelluloos.eu/teemad/arhiivitooted/lainepapp-arhiivi-1-6-mm-105-x-175-cm-hall-valge.html ↩︎
Pauklin, K., Suuremõõtmeliste paberalusel kunstiteoste konserveerimine Andrus Kasemaa segatehnikas triptühhoni „Visiidid” näitel. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2013, lk 4. Kättesaadav: Eesti Kunstiakadeemia Muinsuskaitse digiteek (vaadatud 11. III 2021). ↩︎
Eesti Muuseumide Veebivärav (vaadatud 20.11.2020). https://www.muis.ee/museaalview/80833 ↩︎