Peaingel Gabrieli lugu. Kuriste kiriku avariiseisus ikonostaasi ukse konserveerimine
Autor: Maria Lillepruun
Number: Anno 2022/2023
Rubriik: Konserveerimine
Hiiumaal asuv Eesti Apostlik-Õigeusu Emmaste kirik on tuntud ka kui Kuriste Jumalasünnitaja Sündimise kirik. [ill 1] Kirikus asuv ikonostaas valmistati arvatavasti ajavahemikus 1900–1920. Ikonostaasil oli kaks sümmeetrilist diakoniust peainglite kujutistega. Käesolev artikkel keskendub ühele neist ustest, mida edaspidi nimetame ikooniks, sest ta ei ole enam ikonostaasi osa. Puitalusel ikoon „Peaingel Gabriel“ võeti SA Hiiumaa Muuseumid kunstikogus arvele museaalina HKM_6333 K 1320. [ill 2]
2019. aasta juunis toodi see suur ikoon riikliku tellimuse alusel Konserveerimis- ja Digiteerimiskeskusesse Kanut. Ikoon oli avariilises seisukorras. Museaali konserveerimine oli väga töömahukas ning selle eksponeeritavuse taastamiseks töötati välja mitu huvitavat lahendust.
Ikooni kirjeldus
Gabriel on üks seitsmest peainglist, kes seisavad Jumala trooni ees. Ta on Jumala sõnumitooja, mistõttu on temast saanud kommunikatsiooniga tegelejate kaitsepühak. Suur peaingel Gabrieli kujutisega ikoon (pikkus 214 cm, laius 67 cm) oli algselt Kuriste kiriku ikonostaasi vasakpoolseks teenistusukseks. Ikooni plaat koosneb kolmest 3 cm paksusest lehtpuidust lauast. Tagumisel küljel on kaks põikliistu laudade ühendamiseks. Ikoon on maalitud valgele kriidi-liimi krundile õlivärvidega. Peaingel Gabrieli on kujutatud roosasse ja rohelisse riietatuna ning õrna romantilise ilmega. [ill 3]
Ikooni seisukord
Ikoon saabus Kanutisse kastis, mille põhi oli kaetud tiheda, puidu lagunemisest tekkinud tolmuga. [ill 4] Puidukahjurite poolt kahjustatud ikoonilaua servadest pudisenud puidutolmu sees leidus katkiseid maalikihi tükke koos krundi- ja pehmenenud puidukihiga. Krundi ja värvi side alusega oli õnneks hea, väljaarvatud suured maalikaod puidukadude juures, eelkõige ikooni servades. [ill 5] Kokku oli kadunud ca 15% kogu maalikihist. Maalipinnal oli mitu suurt mõra. Lisaks oli maalikihi all palju puidu struktuuri nõrgenemisest tekkinud tühimikke. Käega katsudes vajus maalikiht kohati sisse. Maalikiht oli ebaühtlaselt kaetud krakleevõrgustikuga, seda esines rohkem ikooni alumisel osal, pruunil taustavärvil ning ingli rohelisel ja roosal rüül. Kollakal taevaalal oli maalikiht hõõrdunud ning eriti kahjustunud oli kuldse värviga maalitud aupaiste ja ingli nimetähed – Püha Peaingel Gabriel kirikuslaavi keeles. Ikooni õhukese kattelaki kiht oli tumenenud.
Kui ikoon sai väga ettevaatlikult kastist välja võetud, selgus kurb asjaolu – sakraalsel kunstiteosel ei olnud kahjustamata puitu praktiliselt säilinud. Ulatusliku putukakahjustuse tõttu oli puit muutunud urbseks tolmulaadseks massiks, mida hoidis koos vaid õhuke kest: eestpoolt maalikiht, tagant väga õhuke puidukoorik. [ill 6] Ikooni hilisem sondeerimine viide 1⁽¹⁾ ja freesimiskatsed näitasid, et õnneks oli maalikihi all puidus siiski ka tihedamaid piirkondi.
Seega tegi äärmiselt ebaühtlane puidustruktuur objekti käsitsemise väga keeruliseks. Lisaks oli kogu ikoon pöördumatult deformeerunud. Puitplaat oli tõmbunud propellerisse nii, et ühest servast mõõdeti ikooni sügavuseks 3 cm, teisest aga koguni 7 cm. Üks tagaküljel olevatest põikliistudest oli ikoonilaudadest lahti tulnud. [ill 7] Ikooni keskele kinnitatud ukse käepideme metallist sanga otsad lõhkusid niigi habrast ikoonipuitu ja see otsustati töö käigus eemaldada.
Konserveerimiskontseptsiooni väljatöötamine
Konserveerimise kontseptsiooni väljatöötamine oli probleemiderohke ja ajamahukas. Lisaks maalipinna säilitamisele oli konservaatorite üheks peaeesmärgiks ka ikooni algse kuju taastamine. Kanutis on varemgi analoogsete probleemidega objekte konserveeritud, kuid lähenemisviisid on olnud kahjustuste ulatusest tingituna erinevad. Näiteks samaaegselt Kuriste ikooniga tuli tegeleda ikoon-triptühhoniga "Jumalaema, Kristus Kõigevalitseja ja Ristija Johannes", mille puidust alused olid samuti ulatuslikult putukate poolt kahjustatud ja pudisesid käte vahel tükkideks. Nende ikoonide puhul lubas teoste formaat ja kahjustuste ulatus traditsioonilisemat lähenemist ehk kogu kahjustunud puit eemaldati ja proteesiti uue puitmaterjaliga viide2 ⁽²⁾.
Hiiumaa ikooni puhul ei võimaldanud aga selle mõõtmed analoogse meetodi kasutamist. Seetõttu arutati ikoonimaali võimalikku ülekandmist uuele puit- või lõuendalusele ja selle idee teostamiseks viidi läbi mõned katsed. Ikooni kahjustunud puitu püüti tagaküljelt õhendada freesimise ja peitliga. [ill 8], [ill 9] Antud meetodid osutusid siiski liialt ohtlikuks, sest tööga kaasnev vibratsioon oleks tekitanud maali pinnale ettearvamatuid lisakahjustusi – krakleest kuni maali võimaliku purunemiseni. Kuna maali tähtsamad detailid (ingli nägu, rind ja rüü) olid üllatavalt hästi säilinud, ei olnud see risk mingil juhul õigustatud.
SA Eesti Vabaõhumuuseum konservaatorid Maria Lillepruun ja Harle Poomann töötasid välja uudse konserveerimiskontseptsiooni – konserveerimismaterjale ja tööviise kombineeriva metoodika, mis eeldas olemasoleva ikooni puitaluse stabiliseerimist ja lagunenud servade kiht-kihilt ülesehitamist. Projekti teostajatele teadaolevalt ei ole sellist meetodit Eestis ikoonide konserveerimisel varasemalt kasutatud. Seetõttu eelnes praktilisele tööle põhjalik materjalide uuring. Arvukate dokumenteeritud katsete ja mulaažide abil selgitati välja, milliseid koostisosi ja missuguses proportsioonis peaks sisaldama objekti servade ülesehitamiseks sobilik täitematerjal.
Materjalikatsed ja konserveerimine
Ikoonimaali pinnatöötlus
Ikoonimaali tumenenud lakikihi eemaldamiseks testiti erinevaid lahuseid. Prooviti ensüümpuhastust (sülg) ja triammooniumtsitraadi vesilahust ning traditsioonilist maalilaki puhastussegu etanool:tärpentin (1:1). Viimane toimis väga hästi, eemaldades lakikihti ja jättes maalikihid puutumatuks. [ill 10], [ill 11]
Maalipinna puhastuse käigus pidi ettevaatlikult toimetama mõrade ja tühimikega maalikihis. Suurim mõradest jooksis ikooni ülemisest servast alla, ingli näost mööda parema õlani. Käega katsudes vajus maalikiht kohati sisse ja need ohtlikud tühimikud vajasid töötlust, et maalikihti stabiliseerida. Väikesed tühimikud ja mõrad immutati süstla abil 5% Paraloid B-72 lahusega. Valdavalt olid need probleemsed kohad aga liialt urbsed ja ainult liimilahusest puidu struktuuri tugevdamiseks ei piisanud. Mõrade ja süvendite täitmiseks vajati täitemassi. Kuna ka ikooni servade taastamine eeldas täitemassiga töötlust, otsustati ikoon turvaliselt ümber pöörata ja teostada katsed sobivaima konservandi leidmiseks ikooni tagaküljel.
Puhastatud maalipind tuli esmalt katta tugeva profülaktilise kleebisega. [ill 12] Kleebis pidi katma kogu maalipinna, takistama mõrade süvenemist ja võimaldama raske ikooni tõstmist ja ümberkeeramist. Lisaks eeldas edaspidine plaan ikooni pikaaegset n-ö „nägu allapoole“ hoidmist laual, mistõttu oli korralik maalipinna kaitse väga oluline.
Sobivaima kleebise valimisel testiti mikalentpaberit, jaapani paberit (80 g/m²), jõupaberit ning marlit ja tihedamat puuvillast riiet erinevates kombinatsioonides. Kõiki materjale katsetati ikooni alumisel serval 5% kalaliimiga kinnitades. [ill 13] Parimaks valikuks osutus mikalentpaber viide3 ⁽³⁾ , teostamisel piisas üldjuhul kahest üksteise peale asetatud paberikihist, suurte mõrade juures pidi kleebis olema kolmekihiline. Kleebis stabiliseeris mõrad ja ei lasknud hiljem tagaküljel kasutatud liimil ikooni esiküljele tungida.
Kui profülaktiline kleebis oli kuivanud, sai ikooni tagurpidi keerata ja ka selle tagakülg puhastada. Selleks kasutati esmalt pintslit ja tolmuimejat, seejärel 5% triammooniumtsitraadi vesilahust ja destilleeritud vett.
Puidu tugevdamine
Algul puhastati ikooni servad skalpelli, pintsli ja tolmuimejaga lahtisest mustusest ja puidutolmust. [ill 14] Kõik kergesti lahti tulnud puidujäänused eemaldati. Kuna otsustati servade kuju taastada, ei olnud mõtet hoida alles servadest pudisevat puitu, sest see võinuks nõrgestada rekonstrueeritud osi.
Konservaatoril tuli nüüd selgitada, missugune töölahus sobiks ikooni ülimalt hapra puidu tugevdamiseks. Varasemale kogemusele toetudes otsustati puidu stabiliseerimiseks kasutada konservanti Paraloid B-72 viide4⁽⁴⁾ (tekstis edaspidi üldistavalt paraloid). Traditsiooniliselt alustatakse kahjustunud puidu immutamist lahjemate lahustega, kuid töötlus 5% ja 10% paraloidiga viide5 ⁽⁵⁾ ei osutunud efektiivseks. Immutuslahuse viimine objekti sisemusse osutus praktiliselt võimatuks. Töölahusega täidetud süstlad ummistusid koheselt puidutolmuga, kui üritati nõela kahjustunud puidupinda sisse viia. Urbses puidus ei olnud praktiliselt säilinud struktuuriosiseid, mida omavahel liimainega sidudes tugevdada. Seepärast tuligi kõne alla puitosade töötlus tihedama polümeerilahusega, mis tekitaks pinnale tugeva kattekihi ja kaitseks puitu edasise mehaanilise kahjustamise eest.
Seega otsustati tugevdada objekti pinnakihti 20% paraloidi etüülatsetaadi lahusega. Tuleb tõdeda, et katse paraloidi lahusega tolueenis oli mõnevõrra tõhusam, kuid see vahe ei olnud piisav, et õigustada konservaatori tervist kahjustava lahusti kasutamist. Oli selge, et prakiliselt tolmuks muutunud puidu pinnakihi kõvemaks muutmiseks läheb vaja mitmekordset polümeeriga töötlemist, seega valiti veidi ohutum töölahus. Pindade eeltöötlus tehti etanooli lahusega ja konservandi lahus kanti puidule pintsliga.
Täitematerjali valik
Kõige aeganõudvam ja samas kõige huvitavam oli täitematerjali ja lahusti valimine ikooniservade ülesehitamiseks sobivaima massi leidmiseks. Konservaatorid leppisid kokku, et servad taastatakse papjeemašee tehnikas, kuid sobivat komposiitmaterjali valiti kaua. Testideks valiti hulk potentsiaalselt sobivaid täitematerjale, mis segati ükshaaval sideainega kokku, vormiti kuubikuteks ja jäeti puitplaadile kuivama. Seejärel kontrolliti kuivanud massi tugevust, kaalu ja mahu kahanemist ning võimalikku deformeerumist viide6 ⁽⁶⁾ ja värvuse sobivust. [ill 15]
Etteruttavalt võib öelda, et kõige paremaks täitemassiks osutus tselluloosivill Antrocel-P viide7 ⁽⁷⁾ , mida segati konserveerimisvaldkonnas aktsepteeritava valge puiduliimiga Titebond Original viide 8 ⁽⁸⁾. [ill 16] Liimaine ei ole toksiline ja selle jäägid on veega eemaldatavad, mis teeb selle kasutamise konservaatorile väga mugavaks. Liimi konsistentsi lahjendamiseks, liimaine koguse ja kuivanud segu lõppkaalu vähendamiseks lisati liimi sisse ka destilleeritud vett. Testiti erinevaid vahekordi ja lõppvalikuks jäi liimisegu Titebond Original : destilleeritud vesi 6:4. [ill 17] Katsed näitasid, et valitud täitemass kinnitub puidu pinnale hästi. Kuivades mass küll natuke kahaneb, kuid ei löö aluselt lahti. Täitesegu on täispuidust kergem, kuivanud mass ei ole rabe, seda saab lõigata ja lihvida ning töötlemisel mass ei pragune ega purune.
Lisaks tselluloosivillale katsetati ka korgipuru,viide9 ⁽⁹⁾ klaasist mikrokuule viide10 ⁽¹⁰⁾ ja tehiskiude viide11⁽¹¹⁾, kuid ükski neist variantidest ei sobinud. Korgipuru ja Titebond liimi mass kuivas liiga rabedaks. Mikrokuulidega valmistatud mass kuivas küll siledaks ja tugevaks, kuid suurte kadudega servade täitmiseks oleks vaja läinud materjali suuri koguseid. Tehiskiust valmistatud täitemass oli tugev, kuid kuivana liiga raskesti töödeldav.
Tselluloosivilla varieeriti ka erinevate liimainetega. Head tulemust näitas see segatuna PVA liimiga, kuid antud segu nõudis pisut suuremat veekoguse lisamist ning massi jäägid ei olnud hiljem pinnalt nii kergesti eemaldatavad kui Titebondi liimisegu. Pruun Titebond viide12 ⁽¹²⁾ oli sideainena sobilik, kuid nõudis massis samuti suuremat veesisaldust ja oli kuivades märgatavalt tumedam kui valge Titebond’iga valmistatud segu. Praktilistel ja esteetilistel kaalutlustel otsustati ikkagi heledama massi kasuks.
Huvitava variandina prooviti tselluloosivillaga segada ka traditsioonilisi paberiliime nagu metüültselluloos viide13 ⁽¹³⁾ ja nisukliister viide14¹⁴⁾ . Antud segud olid üsna homogeensed ja ka piisavalt tugevad, kuid kaotasid kuivades märkimisväärselt oma massi. Testiti ka konserveerimises laialt kasutust leidnud akrülaate Acronal 500D viide15 ⁽¹⁵⁾ ja Medium für Konsolidierung viide16 ⁽¹⁶⁾, mis aga ei sobinud püstitatud eesmärgiga, sest nendega segatud mass jäi veidi pehmeks ja vetruvaks ning muutus kuivades roosaks.
Huvi pärast testiti ka aerosoolliimi Tectane viide17 ⁽¹⁷⁾, sest selle kasutamisel ei ole vaja lisada täitematerjalile vett. Kahjuks jäi selle liimiga segatud mass väga hapraks.
Kui sobiv täitesegu katsete põhjal välja valiti, valmistati kaks mulaaži, millega imiteeriti ikooni servade taastamist. [ill 18] Servad ehitati üles kiht kihilt, nagu seda kavatseti teha ka ikoonil.[ill 19] Taoline tulevaste protsesside „käega läbikatsumine“ oli hädavajalik, et konservaator saaks välja töötada õiged käeliigutused ja servade ülesehitustehnika.
Ikooni servade ülesehitamine
Ikooni algse ristküliku kuju taastamiseks ja servade rekonstrueerimiseks tuli kõigepealt fikseerida objekti piirjooned. Selleks ehitati ikooni külge lepapuidust abiraam, mis vastas ikooni originaalsele kujule ja suurusele. [ill 20], [ill 21], [ill 22] See raam ei määranud ainult ikooni piirjooni, vaid sellest sai ka oluline raamistik servade taastamiseks. Lisaks loodi ka vajalik armatuursõrestik, kinnitades ikooni servade ja raami vahele mitmed peenikesed puitpulgad. [ill 23], [ill 24], [ill 25], [ill 26]
Servade ülesehitamine toimus ikooni tagaküljelt. Et täitemassi saaks õigesse paika asetada, tuli luua nn „põrand“. Selleks ehitati ikooni allesoleva serva ja juurdeehitatud raami vahele toetuspind, kasutades ajutise abimaterjalina halli skulptoriplastiliini viide18 ⁽¹⁸⁾. Umbes 5 mm plastiliinikiht vormiti maalipinnaga tasaseks. [ill 27] Seejärel keerati ikoon ümber, nii et plastiliinikihist moodustus rekonstrueeritavate servade alumine kiht. „Plastiliinpõrandale“ asetati tükk pakkekilet, et vältida täitemassi kleepumist plastiliinile. [ill 28]
Nüüd võis alata servade kiht-kihilt ülesehitamine. [ill 29], [ill 30], [ill 31] Ebaühtlaste kadudega servade ülesehitamiseks kulus kokku 5–8 kihti massi viide19 ⁽¹⁹⁾. Iga kiht vajas kuivamisaega kolm ööpäeva kuni nädal. Täitemassiga töötamiseks kasutati spaatleid ja pintsleid. Rakendati spetsiaalselt mulaažidel väljatöötatud tehnikat, mille käigus pigistati pealekantavast märjast massist võimalikult palju vett välja, et kiht kuivades ei kahaneks, ei deformeeruks ega lööks ikooni servast lahti. Kiht-kihilt lisatud servad kinnitusid korralikult originaalpuidu külge ja nii taastati ikooni algne ristküliku kuju. [ill 32] Viimast, kõige ülemist täitemassi kihti sai pärast kuivamist ka kergelt lihvida, et see jääks võimalikult sile. Kui servad olid taastatud, töödeldi ikooni tagaküljel puidus olevad mõrad ja tühimikud. Väiksematesse aukudesse süstiti puiduliimi, mõrade ja suuremate aukude täitmiseks kasutati tselluloosimassi.
Ikoonimaali taastamine
Kui töö ikooni tagaküljel lõpetati, keerati ikoon ümber ja eemaldati plastiliini- ja kilekihid. [ill 33] Maali pinnalt eemaldati profülaktiline kleebis, maal puhastati destilleeritud veega ning teostati vahelakkimine viide20 ⁽²⁰⁾.
Ikooni transpordikastist kokku kogutud erineva kuju ja suurusega lahtised maalitükid tuli mosaiigina kokku panna ja oma kohtadele asetada. Maalitükkide tagaküljed puhastati ettevaatlikult lahtisest puidutolmust. Vähemalt kümme eri suuruses detaili puhastati kuni nende paksus oli ca 2–4 mm.[ill 34], [ill 35] Selline paksus oli piisav, et nad ei laguneks väiksemateks osadeks. Tükid olid nüüd piisavalt ühtlased, mis andis võimaluse nende mugavaks asetamiseks tagasi oma kohtadele. Lahtiste maalitükkide tagaküljed immutati paraloidiga – suuremad tükid töödeldi lahusega kaks korda, väiksematele ja õhematele tükkidele piisas ühekordsest töötlusest. Maalitükkide tagasipanekuks valmistati täitemassist sobiva paksusega „padjad“, millele asetati lahtised maalitükikesed.
Järgmisena tuli stabiliseerida maalikihtide all olevad tühimikud. Ettevaatlikult süstiti aukudesse puiduliimi. Mitmes kohas tõsteti õhuke värvikiht spaatliga üles, et selle all olevasse tühimikku saaks panna ka täitemassi. Maali ülemisel serval oli värvikihi all lausa 2 cm sügavune auk. Sellest eemaldati kogu kahjustunud puit ja ava täideti kiht-kihilt massiga. Kui viimane täitekiht oli paigas, asetati sellele tagasi varem välja tõstetud värvitükid ja jäeti pressi alla kuivama. [ill 36], [ill 37], [ill 38]
Nüüd sai jätkata maalikadude taastamisega. Kõigepealt täideti kõik värvikaod krundiga. Kuna värvikadudega pind oli väga suur, otsustati krundimassi ise mitte valmistada ja kasutada kvaliteetset lumivalget viimistluspahtlit Fine Pro Filler viide21 ⁽²¹⁾. See on kerge, mugavalt pinnale kantav, nakkub hästi alusega ning on kiiresti kuivav ja kergesti lihvitav. Kuna ikooni esipinnal olevad värvikaod olid erineva sügavusega, tuli kaod kruntida kiht-kihilt 2–4 korda. Seejärel lihviti taastatud kohad siledaks. [ill 39] Puuduvad maaliosad (ingli tiivad, standart-lipu detailid ja osa taustast) sai taastada varasemate fotode alusel. Õnneks olid olemas fotod ikoonist kirikus enne kahjustuste tekkimist. [ill 40], [ill 41] Ikooni maalipinna toneerimist teostati algul akvarellidega, seejärel restaureerimisvärvidega Maimeri Restauro viide 22⁽²²⁾ . [ill 42], [ill 43] Taastatud ikoonimaal kaeti ühtlustava kattelakiga viide23 ⁽²³⁾. [ill 44], [ill 45]
Funktsionaalne ümbrisraam
Ikooni ei paigutatud tagasi kirikusse, vaid see anti edasiseks säilitamiseks Hiiumaa muuseumisse. Ikooni toestuseks ja kaitseks valmistati spetsiaalne transpordi-, hoiustamis- ja eksponeerimisraam. Lisaks täidab see funktsionaalne raam ka ikooni ümbrisraami rolli. Raam valmistati 3 cm paksustest männipuidust laudadest. Neli ikooni põhja toetavat ribi valmistati kuusepuidust ning ühendati kalasabatapitehnikas raami külglaudadesse. Raami nurgad ühendati 10 mm pöögist tüüblitega ja liimiti PVA liimiga. Kuna ikoon oli tugevalt propellerisse kõmmeldunud, tuli ka kogu toestuskonstruktsioon ehitada ikooni väändunud kuju järgi, mis tegi ehituse keerukaks ja aeganõudvaks. Raam ja toestusribid järgisid täpselt ikooni tagakülje kumerusi ja kaldeid. Seega on raam juba omaette meistriteos!
Ikooni fikseerimiseks raamile valmistati L-kujulised liistud. Liistud valmistati kuusepuidust ja 5 mm kasevineerist ning liimiti PVAga. Liistude sisepinnale liimiti nahaliimiga viide24 ⁽²⁴⁾ pehmenduseks kalevist ribad, et kaitsta ikooni servamaalingut. [ill 46] Liistud tooniti pruuniks ja kinnitati alusraami külge kruvidega. [ill 47] Liistud on kergesti eemaldatavad, et vajadusel saaks ikooni raamist välja tõsta. Raami ülemisse serva paigaldati kaks pöörlevat kinnitusaasa, millega on võimalik ikoon koos raamkonstruktsiooniga püstises asendis eksponeerimiseks seinale kinnitada. [ill 48] Tulemusena valmis raam, mille sisse asetatuna oli ikoon igast küljest toestatud ja mõjus vaatajale tervikliku maalikunsti teosena.
Kokkuvõte
Hiiumaa Kuriste kiriku ikonostaasi uks oli SA EVM Konserveerimis- ja Digiteerimiskeskusesse Kanut saabumisel avariilises seisukorras. Poolteist aastat kestnud konserveerimine ja eksponeeritavuse taastamine nõudis konservaatoritelt mitte ainult erinevate materjalide tundmist ja käelisi oskusi, aga ka avatust innovaatilistele lahendustele. Suurepärase lõpptulemuseni viinud konserveerimistehnika valik põhines rohketel praktilistel katsetel ja tõenäoliselt rakendati sellist meetodit sedalaadi objekti korral Eestis esmakordselt. [ill 49], [ill 50] Tänu nii keerulisele objektile oleme nüüd omandanud palju kasulikke materjaliteadmisi. Lisaks õppisime, et isegi kui olukord paistab alguses lootusetu, aitavad konservaatoreid nende töös sellised iseloomujooned nagu visadus, järjepidevus, paindlikkus ja leidlikkus viide25 ⁽²⁵⁾.
„Peaingel Gabriel“ ikooni restaureerimislugu on filmile jäädvustatud. Seda saab vaadata Kanuti YouTube´i kanalil: https://youtu.be/vGT2O1GSuh0
1 2345678910111213141516171819202122232425
Viited
siin: puidu tugevuse kindlaksmääramine augu puurimisega. ↩︎
Putukakahjustusega suur ikoon-triptühhon Mustvee Linna Vanausuliste Kogudusest (mälestise reg nr 21298). Halvas seisundis maalinguga puidupind oli varisemisohtlik. Pärast ikooni tahvlite profülaktilist töötlemist puidukahjureid tõrjuvate kemikaalidega asetati ikoonid nädalaks tõmbekappi tuulduma. Järgnes ettevaatlik pinna kuiv- ja märgpuhastus koos küünlarasvapritsmete eemaldamisega. Peale kahjustunud alade värvi- ja krundikihi kinnitamist puhastati pinnalt ebaühtlane lakikiht ja maalipind kaeti kolmekihilise profülaktilise kleebisega. See võimaldas edasist tööd ikooni tagaküljel – kahjustunud puit eemaldati ja asendati uue puiduga.
Vana puidupinna struktuur tugevdati, esikülje lahtised värvitükid liimiti tagasi ikoonidele ja järgnes kruntimine, vahelakkimine ja toneerimine. Pärast kaitsekihiga katmist asetati metallist nimbused ikoonidele tagasi. Ikoone konserveerisid Kanuti konservaatorid Ingrid Pihelgas ja Viljar Talimaa. ↩︎Mikalentpaber – võrdtõmbeline 100% tsellulooskiududest paber, Venemaa toode 1980. aastate lõpust. Praegu toodetavad mikalentpaberid on oma omadustelt teistsugused (pinnad liialt galandreeritud) ja ei ole profülaktilise kleebise valmistamiseks väga sobivad (Toim. märkus). ↩︎
Paraloid B-72, akrüülpolümeer (Kremer-Pigmente, Saksamaa; kremer-pigmente.com) ↩︎
Töölahused paraloidiga valmistati etüülatsetaadis ja tolueenis. ↩︎
Materjali omaduste testimiseks saeti proovid tükkideks, kaaluti, väänati kätega, lihviti liivapaberiga. Visuaalselt kontrolliti, kas valmistatud täitemassi proovid kuivamisel kahanevad, deformeeruvad, muutuvad rabedaks või muudavad värvi. ↩︎
Antrocel®-P (tselluloosivill) toodetakse Leedus killustikmastiks-asfaldi valmistamiseks. Tootmisel taaskasutatakse ainult kõrgkvaliteetseid paberijääke. Antrocel-P tööstuslikud parameetrid: niiskus <3%, kiu keskmine pikkus 1,0–1,1 mm, kiu keskmine diameeter 0,045–0,05 mm, puhas booraksivaba tselluloos 85–90% (https://www.antrocel.com/products/antrocel-p, maaletooja Eesti). ↩︎
Valge puiduliim (Franklin Titebond®, Titebond Original, Kremer-Pigmente, Saksamaa). ↩︎
Punane peen (0,5–1,0 mm) korgipuru (Cork Granulate, Deffner & Johann, Saksamaa). ↩︎
Pragude täiteainena kasutatavad klaasist mikrokuulid (Glass Beads, Kremer-Pigmente, Saksamaa). ↩︎
Dralon®, valge 4 mm polüakrüülnitriilkiud (Dralon® Short-Cut Fibres (Polyacryl-Nitrile), Deffner & Johann, Saksamaa). ↩︎
Pruun puiduliim (Franklin Titebond®, Titebond Original, Kremer-Pigmente, Saksamaa). ↩︎
Metüültselluloos, MC (Kremer-Pigmente, Saksamaa). ↩︎
Nisujahust ja veest keedetud liim. ↩︎
Acronal 500 D, akrüüldispersioon (acrylate dispersion, Kremer-Pigmente, Saksamaa). ↩︎
Lascaux Medium für Konsolidierung (Kremer-Pigmente, Saksamaa). ↩︎
Universaalne (polüuretaan) aerosoolliim Tectane (Holland/Poola). ↩︎
Skulptoriplastiliin „Gamma uvletšenij“ (Venemaa, maaletooja Eesti). ↩︎
Täitemass: tselluloosivill, puiduliim Titebond Original ja destilleeritud vesi. ↩︎
Satiinlakk, aerosool (Lefranc & Bourgeois, maaletooja Eesti). ↩︎
Fine Pro Filler peenpahtel (Eskaro AS, Soome, maaletooja Eesti). ↩︎
Maimeri® värvid (Ready-made Colors, Kremer-Pigmente, Saksamaa). ↩︎
Läiklakk, aerosool (Lefranc & Bourgeois, maaletooja Eesti). ↩︎
Titebond nahaliim (Titebond Genuine Hide Glue, USA). ↩︎
Eesti Muuseumiühing koostöös Kultuuriministeeriumi Muuseuminõukogu ja Kultuurkapitaliga annab igal aastal välja nn muuseumirotte ehk Eesti muuseumide aastaauhindu. Konserveerimistöö kategoorias olid 2020. aasta laureaadid Maria Lillepruun ja Harle Poomann projektiga “Hiiumaa Kuriste kiriku peaingel Gabrieli kujutisega ikonostaasi ukse konserveerimine ja eksponeeritavuse taastamine”. ↩︎